Teadlased äratasid nupuvajutusega hiirtes tapjainstinkti ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: jaymiles/Creative Commons

Ühel hetkel jagab hall hiireke rahulikult puuri võrreldavalt stoilise kilgiga. Teisel hetkel rebib ta putukal ilma pikemalt mõtlemata pea otsast. Ainult sellepärast, et laborant pani ühe nupuvajutusega tehislikult tööle käputäie looma ajurakke. Rühm teadlasi on jälile saanud neuronivõrgustikele, mis vastutavad hiirte ajus jahipidamisinstinkti eest.

Yale'i ülikooli psühhiaatriaprofessori Ivan de Araujo eesmärk polnud muuta närilised sunniviisiliselt väikesteks tapjateks. ''Loomade keha võib võtta lihaste liigutamisega praktiliselt lõputul arvul erinevaid asendeid. Kuid ometi sunnib nende aju lihaseid kindlate keskkonnamõjurite korral reageerima väga spetsiifiliselt ja olukorrale sobivalt. Jahipidamine kujutab endast suurepärast mudelit, mille alusel paremini mõista, kuidas aju erinevaid keerukaid ülesandeid lahendab,'' selgitas professor ERR Novaatorile.

Uuringute käigus leitud ajurakkude võrgustikud asuvad mandeltuuma keskosas. Ajupiirkonnas, mille esmaseks rolliks peeti aastaid emotsionaalsete sündmuste sh hirmuga seotud käitumiste ja mälestuste tekkimist ning talletamist. Kahe aasta eest ilmunud töös leiti aga, et piirkond on võrreldes teiste ajuosadega eriti aktiivne ka jahipidamise ajal. Miks täpselt, see jäi enne de Araujo ja ta kolleegide tööd saladuseks.

Töörühma peamiseks tööriistaks sai optogeneetika. Neuroteaduse vallas üheks kümnendi suurimaks läbimurdeks kuulutatud tehnika võimaldab muuta vetikageenidega valgustundlikeks kitsalt piiritletud ajurakkude rühmi. Hiirte genoomi lisatavate pärilikkusaine lõikude poolt kodeeritavate valkude võimuses on vastavalt kasutatava valguse värvitoonile ajurakud laenglema panna või nende aktiivsus pea hetkeliselt peatada.

Erinevate hiirte mandeltuuma keskosas asuvaid ajurakkude võrgustikke valikuliselt sisse ja välja lülitades suutis de Araujo töörühm esile kutsuda mitmeid erinevaid käitumisi. ''Mõnel juhul tõmbusid selle mõjul pingesse hiirte lõua- ja kaelalihased. Teisel juhul pani see loomad justkui midagi nähtamatut närima. Kolmandal juhul hoidsid nad stimulatsiooni mõjul midagi kujutletamatut oma esikäppade vahel,'' meenutas professor. Seda isegi juhul, kui puuris polnud peale nende endi mitte kedagi.

Katsed jätsid ruumi erinevateks tõlgendusteks. ''Võibolla panime hiired stimulatsiooniga lihtsalt uskuma, et nad on väga näljased. Või siis alternatiivselt – kuna tegu on emotsioone töötleva ajuosaga, päästsime sellega valla nende agressiooni,'' laiendas de Araujo. Ent stimuleeritud hiired ei söönud võrreldes oma liigikaaslastega rohkem. Samuti ei rünnanud ega purenud nad stimulatsiooni mõjul samas puuris viibivaid kaashiiri. Seda erinevalt putukatest või isegi puuri asetatud pudelikorkidest ja oksakestest. Töörühm jõudis jälile hiirte jahipidamisinstinkti allikale.

Evolutsiooniline pärand

De Araujo peab tähelepanekuid teatud tasandil loogiliseks. Ajukoore sügavustes, mitte väga kaugel seljaajust ja mandeltuumast, asuvad neuronid, mis kontrollivad muu hulgas näo- ja koljulihaseid. Tegu on pidurdava mõjuga rakkudega. Teisisõnu hoiab nende aktiivsus ära lihaste kokkutõmbumise. ''Arvame, et jahipidamisega seonduvaid motoorseid käsklusi surutakse pidevalt alla. Kui hiirte aju sobiva signaali saab, võtab pidurdava toimega mandeltuum omakorda neid rakke vaigistades sissekodeeritud jahipidamisinstinktilt piduri maha,'' spekuleeris professor.

Mandeltuumad pole evolutsiooni käigus kadunud enamike imetajate, sh inimeste ajust. Nii viib see küsimuseni, milliste tulemusteni võiks jõuda inimeste samu ajurakkude võrgustikke simuleerides. ''Me teame kogemusest, et primaadid, sh inimesed peavad jahti. Kuid see on puhtalt empiiriline küsimus. Võibolla on meil pidurdusmehhanisme rohkem ja käitumise esile kutsumine pole nii sirgjooneline. Potentsiaalselt on see aga võimalik. Eeldusel, et käitumismallid on primaatidesse sarnaselt juba sisse kodeeritud,'' jäi de Araujo mõttesse.

Uurimus ilmus ajakirjas Cell.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: