Kristjan Port: kuidas suhtuda jõuluimesse?
Huvitav, kui tihti kuuleb jõuluvana luiskamist. Milline kingiküsija suudab maha suruda kiusatuse jätta endast tegelikkusega võrreldes paremat muljet? Küsimus on huvitav seoses jõulumehe enda tõelisusega. Nii võib küsimuse ümber sõnastada. Kas valetajale võib valetada? Ja siis peab veel küsima, kuidas olla, kui valetaja räägib tõtt.
Ent kuhu paigutub fantaasia? Mis vahet on fantaasial ja valel? Sõltub kontekstist. Eelmisel kuul kui maailm imestas, millise kergusega oli võimalik 494 erineva vale väitega võita ühe suure riigi presidendivalimised, alustasid psühholoogid vaidlust selle üle, kas lastele võib rääkida jõuluvanast. Paralleelselt käivitus vaidlus sotsiaalmeedia ning online-otsingukeskkonna rollist ning vastutusest seoses inimeste elu mõjutavate valede levitamisega. Jõuluteemaline vaatenurk on nende kolme seast kõige ajakohasem. Ja mugavam, sest kes ei tahaks elada kasvõi hetke muinasjutus!
Just seda viimast toovad esile kingikotti tassiva mehe muisteloo pooldajad. Lastele hea ja lahke hinge olemasolust lugu jutustades ollakse lahked ka enda vastu. Kasutatakse võimalust põgeneda hetkeks lapsepõlve. Tegemist pole tühise jõuga, mis suudab vaid kord aastas raamistada maagilise stseeni. Kõik muistelood ja Harry Potteri köited ning ''Tähtede sõja'' seeriad on loodud täiskasvanute poolt. Huvitav, mis nende muinasjutte genereerivate täiskasvanutega lahti on.
Teadusajakirjas Lancet Psychiatry pakub vaimse tervise uurija Kathy McKay võimaliku põhjusena kerge pettumuse, kui täiskasvanuna avastatakse, et lapsepõlves kuuldud lood elust maailmas ei lange tegelikkusega kokku. Võimalik, et elu koormav reaalsus lausa sunnib looma kujutelmi millestki etemast või millestki, mis aitab uuesti kogeda lapsepõlve kergust. Poleemika käivitanud artikli teine autor, psühholoog Christopher Boyle hoiatab võimaliku ohu eest. Kui täiskasvanud kodanikud on võimelised millegi nii imelise ja maagilise kui Jõulude nimel valetama, kas neid saab usaldada suuremas pildis tarkuse ja tõe valvuritena.
Veelgi enam, autorid küsivad, kas selline aastaid kestnud järjepidev valetamine võib kahjustada või nõrgestada laste usaldust vanemate vastu. Esialgu lapsena ja siis juba suuremas pildis ülejäänud maailma suhtes kuni ise täiskasvanuks saades jätkavad sellise usaldamatust külvava skeemi elus hoidmist.
Vastuväitjad usuvad laste ratsionaalsusesse ja väidavad, et lastevanemaid idealiseeritakse nagunii teatud eluperioodil, aga see võluvägi mureneb kusagil alates murdeeast. Lapsed oskavad konteksti arvestada ja eristavad muinasjuttu reaalsusest. Osaliselt just tänu jõulumüüdi läbielamisele. See tähendab, et valede läbinägemist peab samuti treenima.
See toob meid valimiste ootuses Saksamaale. Sealne sotsiaaldemokraatliku partei esimees Thomas Oppermann tegi ettepaneku uue seaduse loomiseks. Idee järgi peaks suured online-meediat ülalhoidvad ettevõtted, nagu näiteks Facebook, looma Saksamaale kohaliku pidevas valves oleva kontori. Selle ülalpidamine oleks majanduslikult otstarbekas, sest sama seaduse järgi peaks firma maksma poole miljoni euro suuruse trahvi iga levisse jõudva valeuudise eest.
Facebook kaitseb end väitega, et see ei ole uudisteagentuur. See on juba iseenesest mäng formaalse ja reaalse tõe piiril, arvestades kui paljude jaoks on sellest keskkonnast kujunenud ainuke uudiste allikas. Reaalsus on seegi, et Saksamaa valimisi asutakse mõjutama libauudistega ja kogu maailm on närviline kõigi heaolu ohustavate valede võidukäigust.
Sõltumata psühholoogide vaidluse tulemusest paistab maailmas toimuva kõrval hetkeliselt heaolu parandama kutsutud jõuluime süütu episoodina. Võibolla kaduva nähtusena, sest tulevikus võib sellise jutu eest trahvi saada. Ma ei tea, kas see on tõsi, aga vähemalt uudistes nii räägiti.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: Portaal