Kannalt varbale kõnd teeb jalad pikemaks
Inimese kõnniviisi uurinud teadlased täheldasid, et kannalt varbale liikuv kõndimine on energiasäästlik ning tagab pikema sammu kui teiste liikide varvastel kõndimine.
Teadlased uurisid, miks inimesed kõndides esmalt kannale astub, samas kui paljud teised loomad pigem päkale astuvad. Inimesed on väga tõhusad kõndijad ja mitmete imetajate kõndimistõhususe tagavad pikad jalad. Kassid ja koerad astuvad päkale, nii et nende kand on kõrgel õhus ning see on teinud nende sammu pikemaks, aga inimesed on valinud teise strateegia. Meie oleme vajutanud oma kannad kindlalt maha, mis on füüsiliselt teinud me jalad võrreldes päkkadel käimisega lühemaks ja see tundus teadlastele kummaline valik.
Ajakirjas Journal of Experimental Biology ilmunud uuring pakub aga selgitust, miks meie kannale astumine nii hästi töötab. Ka see on tegelikult seotud jäseme pikkusega. Kannalt varbale astumine annab meile pikemad “nähtamatud” jalad.
Kui inimesed sammuvad, siis liiguvad nad nagu pahupidi pendel – keha liigub üle selle punkti, kus jalg maha toetub. Sammu tehes libiseb me raskus piki labajalga, kannast varbani, nii et tegelik telg, kuhu tagurpidi pendel haakub, jääb mitu sentimeetrit maa alla. See pikendab põhimõtteliselt meie “virtuaaljalgu”, nii et need ulatuvad kaugemale kui meie tegelikud jalad.
Teisiti seletades: inimese jalg maandub kannale ja tõugatakse sealt ära varvastega, jalg asetub maha ühes punktis, kuid tõugatakse maast ära mitukümmend sentimeetrit eemal. Kui kanna ja varba punktid ning säärest mõõdetud sirge ühendada, tekib telg, mis annab jalale lisapikenduse. Mehaanilisest vaatenurgast oleksid meil nagu tegelikkusest pikemad jalad.
See liikumise eripära selgus siis, kui antropoloogid James Webber ja David Raichlen vaatlesid uuringus osalenute kõndimist linttrenažööril. Nad jälgisid erinevust, mis ilmnes, kui inimestel paluti kõndida tavaliselt või varvastel. Selgus, et varvastel kõndijad liikusid aeglasemalt ja pidid 10 protsenti rohkem tööd tegema kui need, kes sammusid tavapärasel viisil. Kannale astujatel muutusid jalad 15 sentimeetrit “pikemaks” kui varvastel kõndijatel.
Webberi sõnul on see nähtamatu jäse pikem kui oleksid me jalad siis, kui seisaksime varvastele. Seega on on inimesed leidnud omapärase viisi, kuidas pikendada oma jäset ja olla tõhusamad kõndijad ilma varvastel seismata. Edukam liikumine sõltub endiselt jala pikkusest, aga pikkust ei näita ainult vahemaa puusast maapinnani. Meie labajalad täidavad siin tähtsat rolli.
Inimesed on sellisel viisil liikunud pikka aega. Tansaanias vulkaanituhast leitud jalajälgede põhjal on teada, et muistsed inimlased astusid kannalt varbale juba 3,6 miljonit aastat tagasi.
Vahepeal on siiski me labajalad muutunud. Kunagised kahejalgsed (loomad, kes kõndisid kahel jalal) olid märksa pikemate labajalgadega. Nende labajalg oli reieluust umbes 30 protsenti lühem. Tänapäeva inimestel on aga labajalg reieluust lausa 46 protsenti lühem. Toonane labajala pikkus aitas neil arvatavasti kiiresti ja energiasäästlikult kõndida. Nüüdisinimesed jäid küll kannalt varbale käima, kuid proportsionaalselt on me labajalad lühenenud võib-olla seetõttu, et muutusime saagi jälitamise tarvis paremateks jooksjateks.
Toimetaja: Virgo Siil