Teadlased leidsid astronautide silmanägemise halvenemise põhjuse
Kosmos muudab inimesi. Seda mitte ainult psühholoogilises mõttes, vaid ka kehaliselt. Näiteks painab kosmonaute ja astronaute pika missiooni järel tihti luude hõrenemine, lihaste kärbumine ja kaugnägelikkus. Arstiteadlased teatavad nüüd, et on kindlaks teinud silmanägemise halvenemise tõenäolise põhjuse.
Kuigi inimesed on mehitanud kosmosejaamu lühemalt ja pikemalt juba mõnikümmend aastat, hakati mikrogravitatsiooni mõjust silmanägemisele laialdasemalt rääkima alles viimasel kümnendil. Septembris Eestit külastanud USA astronaudi Douglas Wheelocki hinnangul mõistetavatel põhjustel. Astronaudid pelgasid, et ihuhädast teatamine tõmbab kriipsu peale nende edasisele karjäärile ja nad ise ei näe enam kunagi Maad kosmosest.
Tänaseks on selgunud, et nägemispuude tekitav intrakraniaalse rõhu sündroom tekib umbes 75 protsendil rahvusvahelist kosmosejaama asustanud kosmonautidest ja astronautidest. Seisundit iseloomustab kaugnägelikkus, silmamunade põhja lamenemine ja närvilõpmete põletik. Kuigi osa sümptomitest taanduvad Maal veedetud kuudega, peavad astronaudid hakkama tavaliselt prille kandma või minema silmaoperatsioonile.
Kuigi probleemi algpõhjus polnud teada, kahtlustasid teadlased, et sündroomi põhjustab mikrogravitatsioonist tingitud lümfi, vere ja teiste vedelike kogunemine keha ülaossa. Miami ülikooli radioloogiaprofessori Noam Alperini uuringud näitavad nüüd, et täpsemalt saab süüdistada aju-seljaaju vedelikku.
Vedeliku ülesanne on muu hulgas polsterdada aju ja seljaaju, eemaldada organitest jääkaineid ja toimetada rakkudeni uusi toitaineid. Samal ajal suudab õõnsuste süsteem taluda märkimisväärseid kehaasendi muutustest tingitud rõhumuutusi. Kuna aga kosmoses seda ei juhtu, kahtlustab Alperin, et süsteem satub sellest segadusse.
Hiljutises töös kõrvutas Alperin kaaslastega seitsme pikemat aega rahvusvahelise kosmosejaama pardal viibinud astronautide pea- ja seljaosast enne ning pärast missioonile minekut magnetresonantstomograafiga tehtud ülesvõtteid kosmosesüstikuga orbiidile saadetud üheksast astronaudist samal viisil tehtud fotodega.
Töörühm leidis, et pikemalt kosmoses viibinud meeste optilise närvi lähistel ja õõnsustes, kus peaaju-seljaajuvedelikku toodetakse, leidus vedelikku Maale naasmise järel oluliselt rohkem. Sündroomiga seostavate kaebuste tõsidus oli seotud vedeliku hulgaga. Samal ajal ei muutunud selle tulemusel astronautide aju hall- ja valgeaine hulk.
Kuigi tegu on väikese valimiga, on Alperini hinnangul tegu esimese teemat käsitleva kvantitatiivse analüüsiga. Probleemi algallika avastamine võiks anda teadlastele ja kosmoseagentuuridele vihjeid sündroomi ennetamiseks, varakult avastamiseks või selle mõjude leevendamiseks.
Tulemusi esitleti Põhja-Ameerika Radioloogia Seltsi kohtumisel.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa