Küllap täpseimaks keeleks võib pidada matemaatikat, kuid ilmselt ei suudeta pelgalt matemaatiliste avaldistena kirjeldada kogu teadmust ega avastusliku teadusmõtte kulgu. Suurt osa arutelust kannab siiski loomulik inimkeel. Kuigi looduse elurikkust hinnatakse kasulikuks, näivad paljud seda pooldavaist loodusteadlastestki eelistavat teaduskeelena ühtainust võõrkeelt. Kujutlegem maailma, kus ainus loomaliik oleks elevant ja taimestik piirduks kaktusega…

Arusaam rahvusvahelisusest kui tingimatust ingliskeelsusest võib osalt põhineda lootusel, et ühesainsas keeles suhelda on lihtsam. Nii arvates tähtsustatakse üle üht külge keele olemusest, jättes kõrvale keele kui märgisüsteemi vajalikkuse mõttetööriistana. Mida rohkem täppistööriistu, seda suurem on tõenäosus saada väärt tulemusi.

Hämmastavalt tihti kuuleme väiteid, et eesti keeles ei saavatki kõike väljendada, küll aga inglise keeles. Valdkonnakaotus algab just sellisest kadaklikust mõtteviisist. Paraku näib jäävat tähelepanuta tõik, et võõrkeeles ei suudeta väljendada mõttekäike niisama selgelt kui emakeeles. Uuringute järgi pärineb neli viiendikku kõigist ingliskeelseist teadustöist siiski inglise emakeelega autoreilt¹. Uno Mereste on nentinud, et igas keeles on mõningate mõistenüansside eriti täpseks väljendamiseks võimalusi, mida teistes keeltes ei leidu, ja igas keeles on ühtlasi vähemalt rahuldavaid võimalusi mis tahes teises keeles eristatavaid mõistevarjundeid edasi anda².

Kui kõrgharidus jääb vaegkeelseks, läheb raskeks ka kesk- ja põhikoolis selges eesti keeles õpetada. Tänavu teaduse elutööpreemia saanud Raimund Ubar küsib, kas oleme õigel teel ja rõhutab:
''Eesti teaduse eesmärk peaks olema panustamine kõrgharidusse ja selle kaudu majandusse. Tippteadus, mis meil on kvaliteedi mõõduna absoluudiks saanud, võiks olla ihaldusväärseks kõrvalefektiks teel vaimu poole, aga mitte mõõduks iseeneses. Tippteadust tehakse maailmas ka meieta, aga eesti ülikool ja majandus on meie mure.''

Jäägu ingliskeelse teaduse raskuskese ingliskeelsete riikide ülikoolidesse, eesti keeles maailma tunnetada ja Eesti ühiskonda arendada saame üksnes meie. Tallinna ülikoolis aastal 2011 peetud rahvusvahelisel kakskeelsel konverentsil ''Rahvuskeeled teaduses ja kõrghariduses'' avaldasid samasuunalisi mõtteid oma keele rolli kohta paljude rahvaste teadlased. Üle Euroopa selle nädala algupoolel Luxembourgi kogunenud terminitöö asjatundjad rõhutasid taas emakeelse terminivara ja seda rakendava oskuskeele olulisust. See pole nn väiksemate keelte kõnelejate erisoov, vaid ka näiteks sakslaste ja prantslaste tahe.

Mõne aasta eest koos sotsioloogidega doktorante küsitledes selgus, et eestikeelsesse teadusteksti on sageli raske õiget sõna leida viiendikul humanitaar- ja ühiskonnateadlastest, loodus- ja tehnikateadustes 35 protsendil. Inglise keeles on sageli olnud sõnavaliku raskusi rohkemail – vastavalt 34 ja 40 protsendil. Eesti terminit erialamõistele leida on olnud sageli raske humanitaar- ja ühiskonnateaduste doktorantidest enam kui poolel ning 71 protsendil loodus- ja tehnikateadustes. Ligikaudu kolmandik mõlema valdkonna doktorante kurtis, et eesti keeles tekitab raskusi lauseehitus. Mitte mingeid keelelisi raskusi ei tunneta kolmandik humanitaar-ühiskonnateaduste ja kõigest 17 protsenti loodus-tehnikateaduste doktorante³.

Rahvusvaheline teadussuhtlus saab olla mitmekeelne vastavalt keelteoskusele, ent iga rahvas vajab oma kultuuri ja hariduse arenguks emakeelset teadust. Terminikorrastuses saavutatakse parimaid tulemusi oma ala asjatundjate ja keeleteadlaste koostöös. Koostöö on otstarbekas laiemaltki, sest teaduskeel pole pelgalt hulk oskussõnu, täpne teadusmõte saab avalduda ikkagi selge lausestusega loetavas tekstis ja hõlpsalt jälgitavas kõnes. Üks Eesti ülikoolide ülesandeid ongi edendada ladusat eesti teaduskeelt. Seda aitaks saavutada senisest süsteemsem õpe, näiteks põimides iga eriala uurimistöö seminaridesse sujuva oskusteksti loomise käsitelu ning pöörates lõputööde juhendeis rohkem tähelepanu keelele. Väga oluline on seejuures juhendi enda täppiskeelsus.

Kolme ja poole aasta eest (7.2.2013) tegi ülikoolidevaheline töörühm rektorite nõukogule ettepaneku välja töötada ühine keelepoliitika, mis oleks aluseks kõrghariduse ja teaduse keelega seotud otsustele nii ülikoolides kui riigis. Muu hulgas tõdes töörühm: ''Kõrghariduse ja teaduse kvaliteedi näitaja on ka selge ja ladus oskus- ja teaduskeel. See on Eesti riigi ja teadmistepõhise ühiskonna arengu vajalikke eeldusi, nii nagu ka kõrgtasemel võõrkeeleoskus on vältimatu rahvusvahelistumise tingimustes. Seetõttu peaks riiklikult looma ja tagama tingimused kõrgkoolides eesti teaduskeele õppeks ja arenguks ning inglise jt võõrkeelte õppeks ja toeks ...''

Seni pole neid soovitusi kuigivõrd süsteemselt ellu viidud, ent üht-teist püütakse ülikoolides teha. Eesti keeli mõtlevad teadlased ülikoolidest ja mujalt kogunevad praegust seisu ja tulevikku arutama 2.-3. detsembril Tallinna ülikooli teaduskeelekeskuse korraldatavale IV eesti teaduskeele konverentsile, mida toetab riiklik eestikeelse terminitöö programm.

Rahvusriikide haridus on edenenud emakeelse teaduse toel – tähistame siiani omakeelse Tartu ülikooli aastapäevi, andes välja ka rahvusmõtte auhinda. Need aastapäevakõned kõlavad üha õõnsamalt, kui tähistajad ise ei väärtusta eestikeelset teadusmõtet. Doktorantuur ongi juba sunnitud ingliskeelseks, järjest lisatakse ingliskeelseid magistriõppekavu, osalt eestikeelsete arvel. Kas eesti rahvusmõtet tuleks edaspidi mõelda inglise või hiina keeles?

Ei, mitmekesine teadusmõte avaldub keelerikkuses. Tasub mõelda, kas ja kuidas suundume tõelise keelerikkuse ja täppiskeelte poole.

Kuula teadlase kommentaari ka saates ''Labor''.

 ¹ - Cristina Guardiano, M. Elena Favilla, Emilia Calaresu. Stereotypes about English as the language of science. – Carli, Augusto; Ammon, Ulrich (Eds.), Linguistic inequality in scientific communication today. AILA Review 2007, Vol. 20, 28–52.

² - Uno Mereste. Oskuskeele üldprobleeme kaug- ja lähivaates. – Keel ja Kirjandus 1969, nr 10.

³ -  Eve-Liis Roosmaa, Triin Roosalu, Peep Nemvalts. Doktorantide teadustöö keele valikutest. – Ülikool ja keelevahetus. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLII, 2014, lk 37–52.