Pikka aega Läänemerd ja selle laineid uurinud Tallinna Tehnikaülikooli lainetuse dünaamika laboratooriumi juht Tarmo Soomere rääkis ERR Novaatorile, kuidas tema ja kaasautor Katri Pindsoo uuring näitab, et Eesti jaoks on üleilmsest ookeanide veetaseme kerkimisest märksa olulisem kohaliku mere ja tuule koosmõjus tekkiv eripärane kombinatsioon. Koos tuule suunamuutumise ja tormide kestuse pikenemisega kasvab meie randadel üleujutuste oht.

Meie kandis seni valdavalt edelast puhunud tormituultele on hakanud viimastel aastatel lisanduma tugevad loodetuuled. Ainuüksi see veel ehk probleeme ei tekitakski, kuid tuule suunale on lisandunud teinegi tegur: kuigi aina sagenevatest tormiteadetest või kahjudest võib jääda mulje, et tormid on tugevamaks muutunud, järeldavad uuringu autorid, et tegelikult on tormide tugevus samaks jäänud, kuid järjestikuste tormide seeriate kestus on pikenenud.

"Kui tuul puhub pikka aega teatavast kindlast suunast – isegi ainult neli kuni viis meetrit sekundis –, siis takistab see Taani väinadest välja voolava pinnahoovust. Kui aga tuleb üle nende väinade isegi suhteliselt nõrkade samast suunast puhuvate tormide seeria, võib kogu Läänemere tase tõusta meetri võrra," sõnab Soomere. Üks meeter veetaseme tõusu on aga üsna palju, sest näiteks Tallinnas on kõigi aegade maksimum poolteist meetrit. "Läänemeres piisab isegi 80 sentimeetrisest tõusust, millele lisanduks madalrõhkkond ja juba võibki veetase tõusta Tallinnas kriitilise piirini, nii et Tuukri tänaval saavad ka tuukrid liikuda," lisab ta.

Madalrõhkkond on üks komponente, mis lisaks tuule kiirusele ja suunale mere taset tõstab. See toimib omamoodi pööratud baromeetrina – igale baromeetril langenud millibaarile vastab ühe sentimeetri võrra tõusnud veetase.

Tormiveed järjest kõrgemal, tormid aina pikemad

Uuringu autorid jõudsid järeldusele, et nende muutuste tulemusena on Läänemere kui terviku veetaseme ekstreemumid (ehk pikaajalisest keskmisest palju kõrgemad veetasemed) kasvanud keskmiselt neli millimeetrit aastas. See avaldub kõikjal Eesti rannajoonel. Neljakümne aastaga on ekstreemumid tõusnud 16 sentimeetrit ja kui see protsess jätkub, siis järgmise neljakümne aasta jooksul lisandub juba selle arvelt veel 16 sentimeetrit.

Läänemere keskmisele veetasemele lisandub tormiaju ehk tormi tekitatav ajutine veetaseme tõus. Tormiajude ekstreemumid on mõnes kohas suurenenud vähemalt 5–7 millimeetrit aastas. Nõnda on veetaseme maksimumid Soome lahes ja Liivi lahe idaosas kasvanud kuni 10 millimeetrit aastas. Kuigi see ei ilmne lausa igal aastal, käib tormides vesi aina kõrgemal.

Ja tormid kestavad järjest kauem – uuringu autorid järeldasid, et viimase 45 aasta jooksul pole tuule kiirus tugeivamates tormides peaaegu sugugi kasvanud, küll aga on pikenenud tormiste ilmade kestus, nii et rannarahvas peab arvestama aina kauem kestvate sügistormiperioodidega.

"Kolleeg Ülo Suursaar koos kaasautoritega nägi juba mitu aastat tagasi, et Eesti ranniku ekstreemsed veetasemed tõusevad märksa kiiremini kui maailmaookeani tasemed. Veetase ookeanis tõuseb erinevatel hinnangutel 1,3 kuni 1,7 millimeetrit aastas, aga meie ekstreemumid kipuvad tõusma enamasti viis kuni seitse millimeetrit aastas," räägib Soomere.

Kohati võivad tormiveed tõusta pea pool meetrit

"Halb uudis meie rannaäärsetele inimestele on see, et mõnes kohas on summaarne veetaseme ekstreemumite tõus ligi kümmekond millimeetrit aastas. Seda siis Soome lahe idaosas, Narva kandis, Pärnu lahes ja tõenäoliselt ka Haapsalus, seega neljakümne aasta pärast võib juhtuda, et nendes kohtades on tormivete tõus mitte kuusteist sentimeetrit, vaid nelikümmend sentimeetrit," hoiatab Soomere, täpsustades samas, et see on statistiliselt tuletatud ja ei pruugi kõigis kohtades realiseeruda. Veetaseme ekstreemumite tõus koosneb akadeemiku sõnul mitmest komponendist: maailmaookeani tase on iseenesest väike probleem, see on andnud neljakümne aastaga ligikaudu viis sentimeetrit, kuid tormiseeriate pikenemine on veel lisanud 16 sentimeetrit kogu rannikul ja tuule suuna muutus mõnes kohas kuni 24 sentimeetrit.

Seega tasub järgida vana rannarahva eeskuju ja mitte ehitada oma kodu või muid rajatisi päris vee lähedale, olgu see päiksepaistelisel päeval nii ahvatlevalt kena ja küütlev kui tahes. Ka rannast eemale, sisemaale jõepervele tikkuvad majaehitajad ei jää meres toimuvatest muutustest puutumata – kui merevesi tõuseb, ulatub selle mõju näiteks Pärnu jõe puhul Sindi paisuni välja, ehk piki jõge mõõtes ligikaudu viisteist kilomeetrit Pärnu lahest eemal.

Seni on kõige suuremat huvi teadlaste teadmiste vastu ilmutanud need, kes 2005 aasta jaanuaritormi järel esimesena rahakotirauad avama pidid – kindlustusseltsid. Kindlusseltside liit on tellinud merepinna tõusu puhul üleujutatavate alade hinnangu. „See on ka täiesti mõistetav, sest nemad on esimesed, kes peavad sellises olukorras maksma. Ülejäänute [ametkondade] jaoks on veekogude rannale või kaldale ehitamine lihtsalt otsus – lubame või ei luba. Aga kindlustusseltsid peavad kahju oma taskust välja käima,” lisab Soomere.

Ettevaatlikkus säästaks suuremast hädast

Möödunud sajandi lõpul olid Pärnus, Tallinnas ja Narva kandis kõrged veetasemed lühiajalised, kestes vaid paar tundi. 2005. aastal oli veetase Pärnus väga kõrge kaksteist tundi. Kuna oli tegemist üksikjuhtumiga, on väga raske aru saada, mis on muutunud. Kui aga sarnased kestvad tormid peaksid korduma, tekib mitmeid probleeme. Veel kulub palju aega sisemaale voolamiseks, paari tunniga see eriti kaugele ei jõua, kaheteistkümne tunniga on aga olukord hoopis teine. See suurendab olulisel määral üleujutatava ala mõõtmeid, tekitab raskusi evakuatsioonis ja kui jääsupp on merel, siis tekivad omaette probleemid.

Kas inimesed saaksid mingite rannaehitistega vee levikut takistada? "Meil on ruumi ja maad, et minna madalatest piirkondadest sadakond meetrit eemale, natuke kõrgema koha peale. Me lihtsalt ei peaks ehitama nendesse kohtadesse, see ongi nii-öelda kogu lahendus," pakub ta lihtsat nõu, lisades, et soovitust eirates peab Pärnu rannarajoonis maja ostja arvestama sellega, et tal tuleb päris sageli niiskuskahjustusi remontida. 50 aasta perspektiivis võib aga juhtuda, et Saaremaal, Kuressaare lähistel Nasva kant on esimene koht, mis tuleb hüljata, mida pole võimalik kaitsta tammide ega muuga.

Spekulatiivsele küsimusele Soome lahe idanurgas, merest kahe kilomeetri kaugusel paikneva Sosnovõi Bori tuumajaamas korduda võivale Fukushima stsenaariumile vastates hindab Soomere ohu pigem väikseks: "Olen jälginud, kuidas Vene teadlased hindavad Botnia lahe tuumajaama paigutust ja veerežiimi ja ega nad meist nüüd rumalamad küll ei ole, pigem oskavad ette näha asju, mille peale meie siin ei mõtle," rahustab Soomere. Tema arvates pole suurt ohtu, et Peterburi lähedal asuv jaam lähematel aastakümnetel vee alla jääks, probleeme võib vaid tekitada ehk vee sissevõtu ja väljalaskekohtade paiknemine.

Lõpetame siiski positiivse noodiga, Tarmo Soomere lohutab: "Kõige ebasoodsam oleks see, et kui torme üldse ei tule – sel juhul kattuks Soome jääkilbiga ja meil oleks väga külm. Nii nagu Gröönimaal. Nii et see oleks kõige ebameeldivam tulemus, mida loodetavasti ei juhtu."

Viide teadusartiklile „Spatial variability in the trends in extreme storm surges and weekly-scale high water levels in the eastern Baltic Sea”