Iidne inimlane Lucy hukkus puu otsast alla kukkumise tõttu ({{commentsTotal}})

Australopithecus afarensis'e rekonstruktsioon.
Australopithecus afarensis'e rekonstruktsioon. Autor/allikas: Carlos Lorenzo/Creative Commons

Ühe kõige tuntuma nüüdisinimese eellase Lucy säilmeid uurinud teadlased järeldavad, et australopiteekuste sekka arvatav inimlane suri umbes 3,2 miljonit aastat puu otsast alla kukkudes tekkinud vigastustesse.

''Väga kõrge puu otsast alla kukkumine on parim stsenaarium, mille suutsime välja mõelda. Samale järeldusele jõudsid üheksa ortopeedi, kellega konsulteerisime. On küllaltki tõenäoline, et see polnud küll piisav Lucy tapmiseks, küll aga surmavate vigastuste tekitamiseks,'' märkis Austinis asuva Texase ülikooli antropoloog John Kappelman ERR Novaatorile antud intervjuus. Arvutuste kohaselt oli Lucy õhulennu pikkuseks umbes 13,7 meetrit. Ümberarvutatuna tähendab see, et kokkupõrkel ulatus tema liikumiskiirus ligi 60 kilomeetrini tunnis.

Järeldused põhinevad kõrge lahutusvõimega röntgenkiirte-kompuutertomograafiga tehtud ülesvõtetel. Tehnika võimaldas jagada Lucy säilmed 35 000 õhukeseks viiluks, mille alusel sai omakorda koostada kolmemõõtmelise arvutimudeli, mis võimaldas omakorda aimu saada pingete jaotumisest iidse inimlase luudes ja tema liikumisviisist.

Kappelmanile jäi aga uuringute käigus silma olendi moondunud parem õlavarre luuots, mis näis olevat surutud märkimisväärse jõuga luu diafüüsi. ''Meditsiinikirjanduses tuntakse seda neljaosalise õlalähedase mõrana. Tänapäeval diagnoositakse seda näiteks puhkudel, kui inimesed autoõnnetustes kokkupõrke eel käed vastu auto armatuurlauda toetavad,'' selgitas Kappelman. Tihti sirutavad inimesed instinkiivselt käed sarnaselt ette ka kõrgelt kukkudes.

''Kummalisel kombel äratab see Lucy mõnes mõttes ellu. Ilmselt meist igaüks oskab temaga ühel või teisel viisil samastuda ja mõelda, kuidas ta vahetult enne oma lähenevat lõppu käed ette sirutas, et üritada oma kukkumist pehmendada. See teeb lihtsalt kuidagi hardaks''.

Täiendavate uuringute käigus leidis antropoloog kolleegidega tõendeid, et Lucy parem abaluu rammiti kokkupõrkel vastu rangluud ja esimest ribi, mille tulemusel murdusid mõlemad. Kere kokkupuude maaga tekitas täiendavaid mõrasid muu hulgas vaagnaluus, selgroolülides ja koljus. Kukkumisel vabanenud energia purustas australopiteekuse põlved ja pahkluud. Võib spekuleerida, et puutumata ei jäänud ka siseorganid.

Ajakirjas Nature esitletav stsenaarium pole samas nähtud mõrade tekitamiseks ainus võimalus. Luud muutuvad fossiliseerumise käigus ja orgaaniliste kudede lagunedes hapramaks, misläbi viivad nende peale kuhjuvad raskemad setted nende mõranemiseni. Täiendavaid kahjustusi võivad tekitada ka hilisemad geoloogilised protsessid, viitas ERR Novaatoriga rääkinud Londoni ülikooli kolledži paleoantropoloog. Või teiste sõnadega, mõrasid on ühe või teise selgituse eelistamiseks ''liiga'' palju.

Samuti võib Lucy säilmetes nähtavatele kahjustustele sarnanevaid mõrasid näha näiteks ka märksa maalähedasema eluviisiga loomade nagu muistsel ajal elanud elevantide ja ninasarvikute kontides. Ühe või teise hüpoteesi lõplikult kõrvale heitmine nõuab aga täiendavat võrdlusmaterjali. Sarnane kriitika on läbi käinud ka teistest leidu kajastavatest artiklitest. Kappelman end sellest aga heidutada ei lase ja avalikku ruumi jäänud kriitikat ebaproportsionaalselt ulatuslikuks.

''Lugejatele meeldivad vastuolud, aga kui uurimusega oleksid tõsised ja põhjendatud probleemid, poleks see Nature'is avaldamist leidnud. Lugejad võivad muidugi näpuga näidata, et uurimiset on kritiseeritud, kuid sarnast kohtlemist leiavad kõik tööd, mis valdkonnas avaldatakse. Ma ei oleks üllatunud, kui keegi ühel hetkel küsiks, kuidas sa tead, et Lucy üldse suri''.

''Otseloomulikult polnud meist keegi seal ja ei näinud, kuidas Lucy hinge heitis, kuid meil on võimalus haiglasse minnes näha sarnaseid vigastusi praktiliselt iga päev,'' sõnas aga Kappelman. Paleoantropoloog peab võimalikuks, et kahel jalal käimiseks tarvilikud kohastumused olid juba vähendanud australopiteekuste võimet puude otsas turnida ja õnnetus oli seeläbi varmam tulema.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: