Võtame näiteks olukorra, kus lähete üle tee. Te ilmselt ei arvuta mõttes välja läheneva auto kiirust ega võrdle seda enda kiirusega, et arvutada välja, kas jõuate ohutult üle tee. Või näiteks ei arvuta te välja, kas auto pidurdusteekond on piisav, et saada pidama punase tule all. Küll aga teeb sedasorti keerukaid arvutusi teie aju.

Ajakirjas Journal of Neuroscience ilmunud artiklist tuleb välja, et meie aju teeb taolisi arvutusi selleks, et saada ja hinnata meid ümbritsevast keskkonnast informatsiooni.

Uuringu esimese autori, Princetoni ülikooli värske doktori Stephanie Chani hüpoteesi kohaselt teeb meie aju taolisi tõenäosusarvutusi seepärast, et see on lihtsam, kui olukorda erinevate muutujate alusel kirjeldada. Samas suudab aju lõpuks välja tulla oluliselt lihtsama selgitusega, mis aitab meil teha otsuse.

Uuringu tarvis palusid teadlased inimestel võrrelda erinevaid olukordi, ilma et nad mõtleksid numbritele. Olukorrad, millesse inimesed pandi, toimusid virtuaalses safaripargis, mis oli jaotatud siniseks, roheliseks, roosaks ja kollaseks piirkonnaks. Igas piirkonnas oli kujutatud erinev valik elevante, kaelkirjakuid, jõehobusid, lõvisid ja sebrasid. Katsealuste ülesanne oli otsustada, millistes piirkondades erinevate loomade kombinatsioonid peaksid asetsema.

Inimestele näidati 30 kuni 40 looma üksteise järel. Pärast seda, kui katsealune oli saanud aru, kuidas loomad piirkonniti jaotuvad, paluti neil vaadata pilte, millel oli kuni kuus looma ning paigutada selle alusel need loomad piirkondadesse, kus nad kõige tõenäolisemalt asuksid. Kuna iga loom oli vähemalt korra esinenud igas värvipiirkonnas, ei olnud katsealustel langetada ühest hinnangut

Sellega mõõdeti suhtelist tõenäosust ehk inimeste võimet teha kiiresti otsus talle suurimana tunduva tõenäosuse alusel. Saamaks aru, kuidas inimese aju selle kestel tegutseb, mõõdeti aju erinevate piirkondade aktiivsust funktsionaalse magnetresonantsomograafiaga (fMRT).

Ülesande lahenduse juures oli kõige aktiivsem otsimkusagaras, mille ülesanne on planeerida ning teha kiireid otsuseid olukordade muutuste kohta, näiteks aitab valmistuda liigutusteks.

Kui katses osalenud inimesed püüdsid teha teha arvutusi, ei tulnud neil see välja selliselt, et selle alusel oleks olnud võimalik kiiresti olukorda hinnata. „Meie ajud on aritmeetikas väga kehvad. Seetõttu on meie kaudsed arvutused palju paremad kui üksikasjalikud arvutused,“ selgitas uuringu üks autoritest Princetoni ülikooli neuroteaduste instituudi professor Kenneth Norman.

Ta selgitas, et kui meie esivanemad oleksid pidanud tegema otsuseid ainult teadmise põhjal, teised olendid käituvad teatud olukordades teatud viisil, oleksid meie esivanemad ilmselt lihtsalt hukka saanud. Selle uuringu tulemused aitavad aga mõista, et otsmikusagaral on oluline roll olukorra hindamisel ning selle muutumisel vastavalt tegutsemisel.

See tähendab, et kui te järgmine kord üle tee lähete ja teile tundub, et auto läheneb teile väga kiiresti, annab otsmikusagar teile märku, et peaksite seisma jääma, et mitte auto alla jääda.