Meil on kaua aega olnud arusaam, et üldjuhul täiskasvanud otsustavad laste eest. Praeguseks on selline vaatenurk ja käsitlus muutunud. Oleme huvitatud sellest, mida laps tunneb ja mõtleb, see omakorda hõlmab tema aktiivset kaasamist ja osalust temaga seotud otsuste tegemisel, nii kodus, koolis, ühiskonnas tervikuna.

Last vaadatakse kui n-ö eksperti oma elu suhtes, kuna tema teab oma tundeid, mõtteid, hirme, soove ja unistusi paremini kui keegi teine. Lapse kaasamine tähendab küsida lapse arvamust ja kogemusi. See ei tähenda, et kõike on võimalik vastavalt lapse soovide järgi otsustada, küll aga tema arvamust küsida.

Teeme lastele kahju?

Uurijad viitavad, et laste välja jätmist diskussioonidest ja otsustest seletatakse sageli laste haavatavusega, neile kahju tegemisega, kuigi tegelikkuses tähendab see laste jõuetuse suurendamist, leiavad Elizabeth Fern Liverpooli Hope'i ülikoolist ja Tromsø ülikooli teadlased. Barcelona üllikooli sotsiaalpsühholoog Ferran Casas (1997) rõhutab, et kaasamist on sageli mõistetud kui täiskasvanu tegevust laste nimel, kuna lapsi ei ole peetud piisavalt pädevaks. Siinkohal tõstatab ta omakorda küsimuse, et kas tegelikkuses ehk ei ole täiskasvanud piisavalt pädevad mõistmaks lapse vaatenurka?

Täiskasvanutel on lapse kaasamise edendamisel tähtis roll―kuulata lapse seisukohti, temaga arutleda, põhjendada tehtud otsuseid, ka teadmiste ja oskuste arendamine lapse vaatenurga uurimiseks, mõistmiseks. Tegemist on mõtteviisiga−lapsega koos, mitte tema eest. Prantsuse kirjanik Antoine de Saint Exupéry leidis tõelise inimsuse lapses.

Väikese Printsi sõnad “Suured inimesed ei saa ju ise kunagi mitte millestki aru, lastel aga on nii tüütu neile ikka ja jälle seletusi anda. /.../”, aitavad meelde tuletada, et lapsed näevad maailma teise pilguga. Iga laps on indiviid, oma vajaduste ja kogemustega, talle ei saa peale suruda iseenda tähendusi.

Kuula last ja arenda arengukeskkonda

Täiskasvanud saavad lapse hääle kaudu teada ja õppida, kuidas on võimalik luua turvalisemat arengukeskkonda, leiavad laste arengu uurijad Anne Graham ja Robyn Fitzgerald. Nii on võimalik teha paremaid otsuseid, edendades seeläbi lapse heaolu.

Lapse õiguste ja vanemluse monitooringule tuginedes nähtub, et lapsed on seisukohal, et nad on partneriks täiskasvanule ühiste otsuste tegemisel: 96% lastest nõustus täiesti või pigem nõustus väitega, et lastel on oma arvamused ja eelistused, millega on oluline arvestada.