Lugeja küsib: miks inimesed ropendavad? ({{commentsTotal}})

Ropendamise üks funktsioon võib olla võimalus lasta end paista suuremana ja tähtsamana olukorras, kus iseenesest võidakse end parasjagu üsna abituna tunda.
Ropendamise üks funktsioon võib olla võimalus lasta end paista suuremana ja tähtsamana olukorras, kus iseenesest võidakse end parasjagu üsna abituna tunda. Autor/allikas: Threeboy/Wikimedia Commons

ERR Novaatori lugeja küsis meilt, miks inimesed ropendavad ja miks selle käigus sageli just kehaosadele viidatakse. Esitasime küsimuse omakorda Eesti Keele Instituudile (EKI).

„Eks seda tule küsida ropendajatelt. Kas te aga vastuseks midagi peale roppuste saate, on kaheldav,“ vastas EKI vanemteadur Ene Vainik.

Aga küsida maksab selliseid küsimusi ikkagi. Näiteks kasvõi sellepärast, et märgata: tõesti, ropendavad ainult inimesed, loomad seda ei tee.

Mida loomad selle asemel teevad? Pakuks, et ajavad sulgi puhevile või seljakarvu turri. Selle taga on evolutsiooniline tung näidata end suuremana ja tähtsamana, kui selles olukorras tegelikult ollakse või end tajutakse.

Seega on täitsa mõeldav, et ropendamisel (ja mitte ainult ropendamisel, vaid ka vandumisel ja issanda appi hüüdmisel) on ligilähedaselt sama funktsioon: lasta end paista suuremana ja tähtsamana olukorras, kus iseenesest võidakse end parasjagu üsna abituna tunda.

Miks roppused on ropud?

Teine küsimus on see, miks roppused on ropud, ehk miks tajutakse osa sõnadest – mis ju kõik ikkagi ühtemoodi samadest häälikutest on tehtud – roppudena, st sündsustunnet riivavatena?

Asi pole üksnes sõnade sisus ja tähendustes. Olete kindlasti märganud, et meil olemas paralleelsed nimetused sugu- ja erituselundite ning nendega seotud tegevuste kohta: arstiraamatus neutraalsed ja kõnekeeles ropud? Sellise topeltnimetuste tava loovad kontekst ja kasutussituatsioon.

Üldiselt järgime kultuurilist tabu osade teemade suhtes: teatud kehaosad ja tegevused on sellised, millest heas seltskonnas otse ei räägita. Selle tabu eiramist tajume roppusena, sest see kriibib meie sisemist kultuurilist normi.

Arstiraamat on aga omaette kontekst, mille suhtes tehakse erand, kuna me mööname, et on tarvilik ja kasulik kõike inimkeha funktsioneerimisega seonduvat üksipulgi ja neutraalselt kirjeldada. Kultuuriline norm astub siin tabust tagasi. Tabusõnade suhuvõtmine muudes, eriti argistes olukordades, on aga üldjuhul viisakusreeglitega välistatud.

„Puheviloleku“ signaal

Sellel taustal on mõistetav, miks on just roppused kasutusel inimliku „puheviloleku“ signaalina. Asjaolu, et astutakse üle tabust, on väga jõuline signaal, millest teised suhtluses osalejad kindlasti teevad oma järeldused – tõmbuvad kas tagasi või omakorda turri.

Huvitav on näha paralleelsust verbaalsete roppuste „turvafunktsiooni“ ja selle vahel, et Vanas Roomas olid fallosesümbolid ja kujukesed (ladina fascinum) kasutusel kaitsemaagilise abinõuna kadeduse ja kurja silma vastu.

Toimetaja: Marju Himma



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: