Eestlaste põhjamaisuse ihalus lähtub "vana hea Rootsi aja" mälestusest
Tänapäeva skandinaavlaste jaoks tähendab põhjamaisus väärtuspõhisust ja põhimõtteid. Samuti materiaalset heaolu, mis ehitati üles Teise maailmasõja järgsel perioodil. Seni kuni Eesti neid põhimõtteid ei jaga ning elab oma „vana hea Rootsi aja“ kujutuses põhjamaisusest, ei ole me teel saamaks Põhjamaaks, leiab Mart Kuldkepp, tänapäeva Skandinaavia ajaloo lektor Londoni ülikoolis (UCL).
Mart Kuldkepp pidas konverentsil „Eesti JA Põhjamaad – Eesti KUI Põhjamaa?“ ettekande Eesti põhjamaise identiteedi kujunemisest. Järgnev on ülevaatlik kokkuvõte ettekandest.
Arusaam, et Eesti kuulub Põhjamaade ja eestlased põhjamaalaste hulka, on eesti rahvuslikus liikumises oluline idee, mille juured ulatuvad 19.-20. sajandi vahetusse. Mart Kuldkepi ettekandest tuli selgelt esile, et sel on kaks peamist allikat.
Unistust toidab „vana hea Rootsi aeg“
Esiteks integreeriti 19.-20.sajandil tekkivasse rahvuslikku ajalookirjutusse ilmselt 18. sajandist pärinev rahvalik kujutelm, et 17. sajandi ”vana hea Rootsi aeg” oli olnud eesti talurahvale eriti soodne ajastu.
Eesti jaoks on põhjamaisuse ihalus osaliselt seotud „vana hea Rootsi ajaga“, mis oli siinsele talurahvale soodne. Seda toetas ka hilisem ajalookirjutus, kus ülistati Rootsi aega. Positiivset pilti soodustas ka Baltisaksa ajalookirjutus, mida vastandati negatiivsena Rootsi ajale.
Põhjamaade müüdi kujunemist on toetanud ka ajaloodiskursuses teada olev Sigtuna vallutus, kus eestlastel oli suur roll ning kus eestlasi kujutati justkui viikingitega, mis omakorda kinnitas seotust Skandinaaviaga.
Mängu tuli geopoliitika
Eesti põhjamaise identiteedi teine oluline allikas oli Eesti geograafilise asukoha mõtestamine moodsa geopoliitilise mõtteviisi abil, millest nähtus, et eestlased olid elanud vaenulike suurvõimude meelevallas ning nende jaoks parim – kuigi võib-olla utoopiline – poliitiline välisorientatsioon oli pöörduda hoopis Rootsi ja Venemaast eraldunud Soome suunas.
Juhan Luiga kirjutas juba 1906. aastal, et kui eestlaste maa olla enda valitseda, oleksid nad sama edukad kui Rootsi või Soome ning Eesti võinuks olla viies Põhjamaa. Seda mõtet on korranud erinevad ajalookirjutajad ka hiljem.
Esimese maailmasõja ajal ja eriti selle järel prooviti neid ideid ellu rakendada, kuid eeskätt Rootsi huvipuuduse tõttu see luhtus ning Eesti poliitikud pidid unistuste Balti liidu asemel leppima “balkaniseerunud” Läänemere regiooniga.
Esimese maailmasõja ajal kui hakkas terendama võimalik riiklik iseseisvumine, hakati samuti unistama võimalusest olla Põhjamaa.
Samas oli 20. sajandi alguses juttu ka Balti Liidu loomisest, mida pidanuks toetama Ühendkuningriik. See huvi aga kadus Saksamaa kapituleerumisega. Ja Rootsi huvi aga Balti riikide vastu ei tekkinudki.
Rootslaste jaoks, kes Baltikumist suurt midagi ei teadnud, olid Läänemere idakalda riigid ikkagi osa Venemaast, kes lihtsalt rääkisid teist keelt.
1920ndate keskpaigaks oli selge, et Rootsi huvi äratada ei õnnestu. Geograaf Edgar Kant lansseeris oma rootsi kolleegi Sten De Geeri eeskujul oma 1934. ja 1935. aastal mõiste Baltoskandia, mis pidanuks hõlmama nii Skandinaavia kui Balti riike.
Baltoskandia missioon olenuks kaitsta end ühiselt suurte naaberriikide eest. Rootsi huvipuuduse tõttu luhtus seegi ning Eesti poliitikud pidid unistuste Balti liidu asemel leppima “balkaniseerunud” Läänemere regiooniga.
Balti riikide iseseisvuse kaotus kinnitas aga Rootsi huvileigust veelgi, sest näitas, et need väikeriigid ei suuda end kaitsta.
Eestlaste ja põhjamaalaste Põhjamaisus
Eestlaste soovid põhjamaisuse ihaluses on aastasadade jooksul jäänud muutumatuks. Hoopis olulisem küsimus on, kuidas on muutunud Põhjamaade enda suhtumine. Muutused toimusid Kuldkepi hinnangul külma sõja lõpul.
NSVLi lagunemine ja Läänemere idakaldal rahvusriikide iseseisvuse taastamine sundis Rootsitki võtma selgemat seisukohta.
Rootsi asutas konsulaarosakonnad 1989. aastal, mis tähendas, et diplomaatilised sidemed loodi siinse piirkonnaga ning eirati Rootsi kohalikku äraootava ja ettevaatlikku välispoliitikat.
Balti riikide uuesti läände lõimimine tähendas Põhjamaade jaoks omaette missiooni, sest nende heaoluriigi mudel oli muutumas jätkusuutmatuks ning NSVLi lagunemisega ei olnud enam ka millegi suhtes neutraalne olla. See sundis Põhjamaade marginaliseerumise vältimiseks võtma seisukohta iseseisvuse taastanud Balti riikide suhtes.
Selle käegakatsutavaks väljundiks on olnud nii toetusprogrammid ning oma äri- ja poliitilise kultuuri levitamine. Samas Põhjamaade Nõukogu liikmeks, mis võiks defineerida Põhjamaaks olemist, ei ole Eestit ja teisi Balti riike seni võetud.
Eesti Põhjamaade idealiseerimine algas juba enam kui saja aasta eest „vana hea Rootsi“ ajakirja
„Kas on Rootsis mõni ülikool, mille taga on Gustav Adolfi kuju, mida turiste vaatama viiakse?“ küsis Kuldkepp retooriliselt, viidates kujule Tartu ülikooli taga.
Sellist põhjamaisust, nagu eestlased tänapäeval ette kujutavad ei eksisteeri, sedastas Kuldkepp oma ettekande kokkuvõttena.
Toimetaja: Marju Himma