Teadusajaloo üheks suurimaks pettuseks piisas ühest mehest
Veidi enam kui sada aastat tagasi esitles briti amatöörajaloolane ja advokaat Charles Dawson koos paleontoloogi Arthur Smith Woodwardiga kummalisi fossiile, mis tunnistati hiljem ahvide ja inimeste vahelüli säilmeteks. Pettuseks osutunud Piltdowni mehe juhtumit kaasaegsete meetoditega uurinud teadlased järeldavad nüüd, et Dawson tegutses äärmiselt tõenäoliselt üksi.
Teade inimestele iseloomuliku kolju ja ahvi hammastega olendi säilmete leidmisest tekitas 1912. aasta detsembris teadusmaailmas ja kaugemalgi tõelise sensatsiooni. Primitiivne inimlane näis kinnitavat loodusteadlaste Charles Darwini ja Alfred Russell Wallace'i evolutsiooniteooria õigsust ja pakkuvat tuge hüpoteesile, et inimestel ja ahvidel oli ühine esivanem.
Lisaks kahe kulunud purihambaga lõualuule ja koljufragmentidele esitlesid Dawson ja Woodward Londoni Geoloogia Seltsile samast kruusaaugust päevavalgele tulnud elevandi võhast ''kurikat'', kivist valmistatud tööriistu ning eelajalooliste loomade hambaid. Paar spekuleeris, et Piltdowni mees ehk Eoanthopus dawsoni elas umbes poole miljoni aasta eest. Kuigi osa paleontolooge suhtus leidu eluterve ettevaatusega, kogus tõlgendus populaarsust.
Dawson suri neli aastat hiljem, kuid jõudis saata Woodwardile enne seda kirja, milles teatas veel kolme kivistunud hamba leidmisest Piltdowni mehe viimsest puhkepaigast vaid paari kilomeetri kaugusel. Londoni Geoloogia Seltsi ette jõudsid säilmed Woodwardi vahendusel Piltdown-2 leiupaigast paar kuud hiljem. Täiendavad teisest leiupaigast pärinevad säilmed aitasid veenda mitmeid kahtlejaid.
Pettusele jõuti jälile alles 1953. aastal, kui Briti Muuseumi arheoloogid kasutasid säilmete vanuse määramiseks tolle aja kohta revolutsioonilist fluori ioonidel põhinevat tehnikat. Analüüsist selgus, et kui kolju fragmendid olid 50 000 aasta vanused, siis lõualuu kuulus vaid paarkümnend aastat enne Dawsoni kuulsat teadet surnud orangutanile, mille vanandamiseks kasutati kaaliumdikromaati. Teised imetajate fossiilid pärinesid mitmetest erinevatest leiupaikadest, mil vandlist kurika valmistamiseks kasutati terasest nuga.
Samas jäi ebaselgeks, kes õigupoolest pettuse taga oli. Peasüüdlasena nähti kuulsust ihanud advokaati. Kaassüüdlaste osas polnud aga avalikkus üksmeelel. Woodward langes kahtlusaluste ringist pea kohe välja. Mees otsis tulihingeliselt täiendavaid fossiile kuni oma surmani 1944. aastal.
Nii pöördus pilk teiste seas ka Dawsoni peale vimma kandnud Woodwardi kolleegi Martin Hintoni, kes võis üritada advokaati saboteerida ja kelle valdusest leiti pärast tema surma vanastatud luid ja hambaid; Dawsonit väljakaevamistel abistanud jesuiidist preestri Teilhard de Chardini; ning isegi legendaardse kirjaniku Arthur Conan Doyle'i poole, kelle kaugeleulatuvaks eesmärgiks võis olla evolutsiooniteooria naeruvääristamine.
Ameerika Ühendriikides asuva Liverpooli John Moores'i ülikooli teadlased eesotsas paleoantropoloog Isabel de Groote'iga järeldavad nüüd Dawsoni surma-aastapäeval ilmunud uurimuses, et pettuse taga oli äärmiselt tõenäoliselt siiski vaid Dawson ise. De Groote võttis kolleegidega advokaadi poolt esitletud fossiilide uurimiseks appi kompuutertomograafia ja spektroskoopia meetodid, määras nende vanduse radiosüsinikmeetodil ja järjestas viimaks ka nendes leidunud pärilikkusaine.
Analüüsil selgus, et kõigi fossiilide vanandamiseks ja valmistamiseks kasutatud käekiri oli sedavõrd ühetaoline, et kahtlustada võis ühte inimest. Arvestades, et ühtegi uut fossiili ei leitud ajal, kui Dawson ise leiupaigas viibinud ega pärast tema surma, osutab see advokaadi osalusele. Samuti näitas analüüs, et fossiilidena esitletud hambad ja lõualuu pärinevad ühelt ja samalt orangutanilt. Koljufragmendid pärinevad seevastu kahelt või kolmelt inimeselt.
Töö autorid märgivad, et Dawson käis sageli elukutseliste antropoloogide ja geoloogide kohtumisel, misläbi oleks ta täpselt teadnud, mida antropoloogide kogukond ootas. Viimaks tasub märkida, et Dawson esitles oma eluajal kokku 38 hiljem võltsinguks osutunud muistist, sh kivikirvest ja roomlaste valmistatud pronksist kujukest.
De Groot lisab kolleegidega, et Piltdowni meest võib näha endiselt õppetunnina, mis näitlikustab, kuidas võivad eelarvamused eksiteele viia isegi elukutselisi teadlasi.
Uurimus ilmus Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa