Psühholoogid: meedia klikijanu ja saamahimu innustab massitulistajaid
Massitulistajate põhjalik portreteerimine sotsiaal- ja traditsioonilises meedias kasvatab olulisel määral järgmiste massitulistamiste esinemissagedust, selgub Ameerika Ühendriikide näitel tehtud ulatuslikust analüüsist.
''Otseloomulikult on USA-s tulirelvad levinud laiemalt kui Euroopas, kuid järeldusi saab laiendada ka teile. Seejuures on murettekitav, et Euroopa meedia on hakanud massitulistamiste kajastamisel meist just halvas mõttes õppust võtma. Sellele tuleks tähelepanu pöörata enne, kui see päriselt probleemiks muutub,'' toonitas Jennifer Johnston ERR Novaatorile antud intervjuus.
New Mexico osariigiülikooli meediapsühholoogia professor leidis koos oma kolleegi Andrew Joyga hiljuti avaldatud töös Ameerika Ühendriikide näitel, et massitulistamiste meediakajastuse ulatuse ja nende sageduse vahel on põhjuslik seos. Mõrvaritele ja nende seisukohtadele eetriaja ning veebiruumi andmine loob viljaka pinnase uuteks tapatalguteks. Teisisõnu, kuigi ebaeetiline meediakajastus ei vii iga massitulistamiseni, kasvatab see tõenäosust järgnevatel päevadel ja nädalatel uue verise sündmuse aset leidmiseks.
''Kui tuua hiljutise näitena Orlando massitulistamine, siis oli kohutav näha, kuidas mõned kaabel-TV kanalid pühendasid enam kui poole uudisklipi ajast tapja enda tutvustamisele. See on massitulistajate keskmise profiili alusel täpselt see, mida nad ihkavad,'' nentis Johnston. Ka näitlikustasid näiteks 91 ajalehes New York Times aastatel 2001-2012 avaldatud massitulistamisi käsitlenud artiklit, et neist enamik keskendusid just massitulistajate portreteerimisele.
Joy ja Johnstoni peaasjalikult föderaalse juurdlusbüroo (FBI) andmetel põhineva massitulistamisi koondava Texase-San Marcose osariigiülikooli andmebaasi (ALERRT) üksikasjalik analüüs kinnitas, et kuigi tüüpilised tapjad on sageli sotsiaalselt isoleeritud, kogenud ise kiusamist ning kannatavad tihti depressiooni käes, kalduvad nad samas ebatervele nartsissismile. Sageli tunnevad nad, et neid on elus ebaõiglaselt koheldud. ''Paraku ei põhine koostatud profiilid enamasti vahetul kohtumisel tapatalgu korraldajaga,'' möönis psühholoog.
Johnston märkis, et nähtav nartsissism, depressioon ja sotsiaalne isolatsioon on üksteisega läbi põimunud ning jooned kipuvad üksteist võimendama. Kuulsaks saamist, olgugi et negatiivsel moel, nähakse suurepärase võimalusena oma sotsiaalse kapitali taastamiseks. Piltlikult on massitulistamise enesetapuga lõpetamine tapjate silmis võrreldav aktsiate odavalt ostmise ja kallilt müümisega. Seejuures tasub märkida, et valdav enamik massitulistamiste korraldajaid on valge nahavärviga ja 20—50-aastased heteroseksuaalsed mehed, kes on võrreldes vähemustega tihti tegelikult ise priviligeeritud seisundis.
''Olen täiesti nõus, et meil on teha märkimisväärselt tööd ka näiteks relvade kättesaadavuse piiramisega, kuid mudelite kohaselt saaks massitulistamiste arvu vähendada peavoolu-, sotsiaalmeedia ja selle tarbijate vahelise vaikiva kokkuleppega umbes kolmandiku võrra. See kujutaks endas võrdlemisi kiiret leevendust, mis annaks mahti tegeleda olemuslikemate küsimustega,'' sõnas psühholoog. Vajadus on ilmselgelt olemas.
Kui defineerida massitulistamisi kui rohkem kolme inimese surmaga lõppenud tapmisi avalikus ruumis, mille eesmärk pole poliitiline ega religioosne, on nende arv FBI andmetel Ameerika Ühendriikides viimase 15 aastaga pea kolmekordistunud. Enne 2000. aastat leidis massitulistamisi aset aastas keskmiselt kolm korda. Nüüd võib massitulistamisi näha aga keskmiselt iga 12,5 päeva tagant. Koolis tuleb tulistamisi ette keskmiselt kord kuus. ''Siinkohal võib kahtlustada sotsiaalmeedia tähtsuse kasvu,'' lisas Johnston.
ERR Novaator uuris ka, kui tugevatel alustel meediast lähtuvat ''nakkust'' käsitlevad mudelid seisavad. Johnston tõi näidetena välja paar eelmisel aastal ilmunud tööd, milles leiti muu hulgas, et iga kolme massitulistamise kohta kopeeritakse järgmise 13 päeva jooksul neist vähemalt ühe. Koolitulistamisi jäljendatakse igal 4—5. korral. Kuigi nakkuse efekt oli selgelt olemas, polnud võimalik uurimuse põhjal siiski selgelt öelda, mis nakkust levitas.
Küll on aga võimalik täpsemat teadmust saada Twitteri säutsude analüüsimisega. ''Kui näiteks koolitulistamisi mainivate säutsude arv ületas kümmet miljoni säutsu kohta, kasvas tõenäosus järgmise kaheksa päeva vältel koolitulistamise nägemiseks 50 protsendini. Hiljutise tulistamise korral küündis samaväärse sageduse korral tõenäosus rünnaku toimumiseks järgneva kuu jooksul pea 100 protsendini,'' laiendas psühholoog. ''Tavaliste'' massitulistamiste korral pidi mõrvasäutsude sagedus küündima 45ni miljoni kohta.
Viimastel aastatel läbiviidud analüüsid on Johnstoni sõnul piisavad, et loobuda käsitlemast massitulistamiste ja meediakajastuste omavahelist seost klassikalise muna ja kana küsimusena. Selle asemel tuleks hakata mõtlema ühiste meediajuhiste peale, kuidas massitulistamisi õigupoolest kajastada.
''Muidugi ei kao inimesed, kes viitavad inimeste õigusele teada, kuhugi, kuid mul on meediasse veidi usku. Alternatiiviks on ülevalt-alla regulatsioonid nagu kuulsuste enesetappude puhul,'' viitas psühholoog 1990. aastate keskpaigas (USA) haiguste kontrolli ja ennetamise keskuse ametlikele soovitustele. Meediakajastuste mõju oli toonaste analüüside kohaselt piisavalt tugev innustamaks enesetapule nii palju inimesi, et klassifitseerida need terviseohuks.
Joy ja Johnston esitlesid oma analüüsi Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni konverentsil.