Eesti maarahvas ei põlanud musta huumorit
Huumorit on sageli nimetatud ühiskonna peegliks. Tegelikkuses on see pigem kõverpeegel, sest reaalsuse ja huumori vahel ei valitse üksühene, vaid märksa keerulisem ja mitmetahulisem seos – naljad võimendavad, moonutavad ja üldistavad tegelikkust.
Ehkki meil on vahel kombeks aasida oma lõunanaabrite rumalust, ei usu enamik meist, et nad päriselt sellised on, kirjutab Liisi Laineste Horisondis. Pigem ütlevad sihtmärgi valik ja talle omistatud iseloomuomadused üht-teist meie endi kohta ning aitavad kaardistada, kuidas meie huumorimeel on aja jooksul muutunud.
Eestlaste kõige varasemas huumorikihistuses levinud ja tänaseks täiesti käibelt kadunud spetsiifilise vormiga naljandites visati põhiliselt nalja Eesti teiste piirkondade elanike, sakste ja kirikuõpetajate üle. Seejuures leiab toonastest naljadest nii mõndagi sellist, mida võib lausa mustaks huumoriks
pidada: „Kas see laps veel elab, kes mullu ära suri? küsis üks rannanaene teise käest. – Ei ela! vastas teine. – Kas nutid ka, kui suri? – Küll ikke! Kui soovitakse, ehk kohe praegu!” (Eisen, Esimene Rahva nali). Sama kehtib naljandite kohta, milles on kõrvaltegelase rolli seatud koduloomad, kellega oli vanasti lausa hädavajalik kenasti ümber käia – näiteks võib tuua nalja viga saanud hobusest, kelle kõri peremees enne abi otsima minekut kinni seob, et loomal hing vahepeal kehast valja ei lendaks.
Ometi võib omaaegsete naljanditegi seast leida selliseid, mis lubavad meil neid hilisemate anekdootide või tänapaeval internetis levivate meemidega kõrvutada: „Hiidlane kaebanud Kihnlasele, et tall ju mõnda aega kange silmavalu olla. Katsunud kõik rohud ära, aga midagi ei aidata. Kihnlane vasta: „Oh sa rumal! Mull valutas korra hammas. Lasksin välja tõmmata, kohe valu kadunud! Lase silm ka välja tõmmata, küll näed, kudas valu kaob!”” (Eisen, Viies rahva nali), ja võrdluseks: „Mu silm valutab kohutavalt! Ei tea kohe, mida teha. – Mul valutas möödunud aastal hammas! – Mis sa tegid? – Lasin välja tõmmata!” (Eesti Paevalehe Baskini anekdoodid).
Mis on huumoritsunami ja kuhu liigub eesti huumor? Sellest saab lähemalt lugeda suvises Horisondis ilmunud Eesti tänapäevase huumori uurija, Eesti kirjandusmuuseumi vanemteaduri Liisi Laineste lost „Naljandist YouTube'ini. Viimane aastasada eesti etnilises ja poliitilises huumoris“.
Toimetaja: Marju Himma