Naiste orgasmi vajalikkus sai uue selgituse
Paljunemine on liigi püsima jäämise seisukohalt hädavajalik. Teaduslikust vaatenurgast leidub selle juures aga veel nii mõndagi müstilist, sealhulgas naiste orgasmi vajalikkus. Nähtuse evolutsioonilisi juuri otsinud teadlased järeldavad nüüd, et kaugemas minevikus võis see stimuleerida munarakkude vallandumist, kaotades oma algse funktsiooni spontaanse menstruaaltsükli tekkides.
''Hakatuseks tuleks rõhutada, et meie nägemuses polnud emaste orgasm alguses midagi sellist, nagu näeme praegu inimeste näitel. See pole isegi midagi ainult primaatidele iseloomulikku. Selle põhituumaks on hormoonide tulv, mis on hiljem esikloomaliste sh inimeste seas lihtsalt edasi arenenud,'' selgitas ajakirjas Journal of Experimental Biology avaldatud töö kaasautor Mihaela Pavličev Cinnicati lastehaigla meditsiinikeskusest.
Isaste puhul on nähtusele selgituse andmine sirgjooneline nii evolutsioonilises kui ka praktilises mõttes. Erinevalt munarakkudest on sperma suhteliselt odav ja seda tekib pidevalt juurde. Nii näib oma geenide levitamiseks täiendava motivatsiooni andmine olevat ainult loomulik. Emaste seas pole aga orgasm isegi primaatide seas midagi universaalset. Näiteks emasgibonid ei koge seda varasemate uuringute kohaselt kunagi. Sama võib öelda hinnanguliselt ka iga kümnenda naise kohta.
Nähtav ebavõrdsus on komistuskiviks populaarsele orgasmi kui nähtuse selgitusele, mille kohaselt aitab see tugevdada paarisuhteid, mis võib olla omakorda kasulik näiteks järeltulijate eest hoolt kandmisel või piisavalt võimeka meespartneri leidmiseks. Nõnda on viimasel ajal populariseeritud ka näiteks hüpoteesi, et naiste orgasmil polegi sügavamat eesmärk ja tegu on samasuguse nähtusega nagu meeste nibud. Seda pole aga toetanud kahemunakaksikutega tehtud katsed.
Võimalike evolutsiooniliste tekkepõhjuste leidmine pole olnud kerge. Kui inimeste puhul on lootus orgasmi kogemise kohta enam-vähem ausate ja üheselt mõistetavate vastuste saamine olemas, siis teiste liikide puhul pole selle homoloogide leidmine sedavõrd sirgjooneline. ''See on ilmselt ka üks põhjuseid, miks on seni keskendutud peamiselt inimestele ja nende lähisugulastele, mitte niivõrd ulatuslikuma evolutsioonilise tausta avamisele,'' sõnas Pavličev.
Värskes töös koondas Pavličev koos Günter Wagneriga Yale'i ülikoolist kokku erinevate imetajaliikide menstruaaltsükli kohta. Paar leidis, et mõnel juhul juhivad munarakkude küpsemist ja ovulatsiooni keskkonnategurid, teistel juhtudel piisab paaritumisest või pelgalt isase kohalolust. Mõlemal juhul on selleks tarvilik aga oksütotsiini ja prolaktiini tulv.
Inimeste ja teiste primaatide puhul on menstruaaltsükkel muutunud regulaarseks ega nõua ei mehe või kindlate keskkonnast lähtuvate mõjurite olemasolu. See ei tähenda aga Pavličevi ja Wagneri sõnul, et see puuduks primaatide seas üldse. ''See leiab aset emaste orgasmi ajal, mis viitab, et tegu on refleksiga, mis aitab neil rasestuda,'' selgitas Pavličev. Evolutsiooniliselt oleks see eriliselt kasulik juhul, kui emased kohtavad isaseid suhteliselt harva.
Ajastute möödudes kaotas reaktsioon aga mõnede liigirühmade sh primaatide sotsiaalsemaks muutudes ning isaste püsiva kohalolu toel oma algse mõtte. Sellega kaasnevalt võis inimeste puhul Pavličevi ja Wagneri hinnangul muuta ka kliitor oma algset asukohta. ''Noh, me ei ole tegelikult päris kindlad, miks see juhtus, aga võib oletada, et iganenud signaalraja tekitatav müra valel ajal polnud kuigi kasulik,'' mõtiskles Pavličev
Vaatamata selgituse elegantsusele pole Pavličevi ja Wagneri töö näol tegu viimase sõnaga. Naiste orgasmi tekkepõhjuste kohta ringleb teaduskirjanduses ja veebiavarustes paarkümmend hüpoteesi, mõnel vähem, teisel -- nagu näiteks värskel tööl -- rohkem toetuspinda.