Kuidas me suhtume psüühikahäiretega inimestesse? ({{commentsTotal}})

Tartu ülikooli psühholoogiamagister Erika Suvi (paremalt teine) koos kolleegidega Tallinna vaimse tervise keskuses.
Tartu ülikooli psühholoogiamagister Erika Suvi (paremalt teine) koos kolleegidega Tallinna vaimse tervise keskuses. Autor/allikas: Andres Teiss

Enam kui 33 protsenti tööga mittehaaratud inimestest on psüühika- ja käitumishäiretega, näitavad sotsiaalkindlustusameti andmed.

Kuid paljud neist ei taotle töövõimekaotust, sest kardavad tööandjate suhtumist töövõimetuspensionäridesse, viitab Tartu ülikooli vilistlane ja Tallinna vaimse tervise keskuse vanemtegevusjuhendaja Erika Suvi magistritöös töövõimetoetuse seaduse 2014. aasta mõjuanalüüsile.

Hirmust kaotada töö ei julge töötajad sageli tööandjale öelda, et neil on töövõimekadu määratud. Eriti tavapäraseks peetakse varjamist psüühikahäirete puhul. Lisaks ei ole kõigile psüühikahäirega inimestele puue ja töövõimekaotus määratud, kuigi neil oleks seda väga vaja.

Kõige suurem teadmatus tööandjate seas puuetega inimeste värbamisega seoses valitseb psüühikahäirete osas, kuna erinevaid häireid on palju ning nende avaldumine on samuti erinev. Tööandjate arvates on psüühikahäirega, näiteks skisofreeniaga inimesed nii ebastabiilsed, et tööandjad ei taha neid tänastes tingimustes palgata.

Eelneva taustal on magister Erika Suvi sõnul oluline mõista, millised võivad olla takistavad tegurid tööellu naasmisel. Seda nii psüühikahäiretega inimestel endil kui neid potentsiaalselt töölevõtvatel tööandjatel. “Selleks, et valida efektiivseim viis hoiakute ja uskumuste positiivsemaks muutmiseks, on oluline teada, millist tüüpi uskumused on ühiskonnas levinud ning millised on need tegurid, mis düsfunktsionaalseid uskumusi aitaksid vähendada,” põhjendab ta oma magistritöö olulisust.

Vaimsete häiretega isikute igapäeva- ja tööelu on sageli raskem kui teistel. Olenevalt haigusest mõjutavad neid meeleolu kõikumised, ärevus, luulumõtted või hallutsinatsioonid. Lisaks sellele puutuvad nad kokku ühiskonnas
vääritimõistmise ja eelarvamustega, mis omakorda takistab haigusest taastumisel tavaellu tagasipöördumist.

“Paljud, kes isiklike raskustega juba toime tulevad, on vaimsest häirest taastumas ja saavutamas vaimse tervise tasakaalu, kogevad ühiskonnapoolset märgistust,“ kirjutab Suvi. “Sageli on nad kaotanud sõbrad ja tavapärase suhtlusringkonna. Tööandja, kellel on negatiivne hoiak psüühikahäirega inimeste suhtes, ei võta enam tööle. Majaomanik keeldub üürilepingust, sest ‘parem karta kui kahetseda’. Sõbranna, kellel on väike laps, ei kutsu külla, sest ‘mine tea, mis tal pähe võib lüüa’“.

Suvi sõnul on need näited reaalsete inimeste kogemustest, kelle läbielamised tulenevad ühiskonnas valitsevatest vääruskumustest psüühikahäirete ja psüühikahäirega inimeste suhtes.

“Veelgi tõsisem on olukord, kui inimene, kes on omaks võtnud negatiivse hoiaku psüühikahäirete ja psüühikahäiretega inimeste suhtes, ise haigestudes tunneb seetõttu häbi ja süüd sel määral, et vajalikku ravi ja toetavaid teenuseid ei otsi ning jääb sellest kõrvale.”

Praegu on Eestis aktuaalne puuetega inimeste tööhõivereformi elluviimine. Reformi eesmärk on kaasata aktiivselt ühiskonda inimesed, kes on eemal igapäevasest tööelust, neile on määratud töövõimekaotus ning vastavalt sellele pension, igakuine regulaarne sissetulek. Tööhõivereformi tulemusena peaks hakkama toimima süsteem, kus hinnatakse iga puudega inimese tegelik töövõime tase – kas see puudub täielikult või on osaline – ning vastavalt sellele püütakse leida inimesele võimetekohane rakendus. Praegusel ajal on sotsiaalkindlustusameti andmetel tööga mittehaaratud inimestest enam kui 33 protsenti just psüühika- ja käitumishäiretega.

Kas kokkupuude muudab suhtumist?

Erika Suvi uuris nõustamispsühholoogia lektori Kaia Kastepõld-Tõrsi juhendamisel, millised on Eesti inimeste uskumused ja hoiakud psüühikahäirete ja psüühikahäiretega inimeste suhtes ning kas ja kuidas mõjutavad uskumusi kokkupuude psüühikahäiretega inimestega ning vanus ja haridustase.

Töö jaoks läbiviidud intervjuudest selgus, et inimesed teavad psüühikahäirete põhjustena nimetada isiklikke läbielamisi ning eelsoodumust. Nii psüühikahäiretega kokkupuutunud (N=6) kui mitte kokkupuutunud (N=5) peavad taastumisel oluliseks rääkimist psühholoogi või sõbraga, kuid ravimite olulisust koos toetavate teenustega nimetasid vaid psüühikahäiretega kokkupuutunud isikud.

“Intervjuudest ei selgunud kindlalt, kas inimesed teevad vahet psüühikahäirel ja vaimupuudel,” täpsustas Suvi. “Kuigi uuringu kvantitatiivses osas vastasid 87 protsenti vastajatest, et eristavad vaimupuuet ja psüühikahäiret, võis esitatud väite suunav sõnastus kallutada vastuste tulemust. Samas on tööandjate seisukohast oluline teada vaimupuude ja psüühikahäire erinevustest, sest siis on võimalik leida võimetele vastav ametikoht nii ühele kui teisele.”

30-st väitest koosneva veebiküsimustiku täitnud 171 inimese vastustest selgus, et psüühikahäiretega sageli või pidevalt kokkupuutuvate inimeste hoiakud olid positiivsemad ning 35-aastaste ja vanemate hoiakud negatiivsemad kui nooremate inimeste hoiakud.

Uskumus, et psüühikahäires on inimene ise süüdi, ennustab negatiivsemat hoiakut; madalama haridusega inimesed hindavad ravi ja psüühikahäirega toimetuleku võimalusi madalamalt.

Kõige negatiivsemad hoiakud ilmnesid piirangute faktoris, mille 11 väidet puudutasid psüühikahäirega inimeste palkamist erinevatesse ametitesse, õiguste piiramise vajadust, lähisuhtlemist koduses või töökeskkonnas, valimis- ja autojuhtimisõigust, elupinna üürimist ning riiklikku järelevalvet laste kasvatamisel. Neis väidetes väljendub vajadus kontrollida, piirata, teha otsused psüühikahäirega inimese eest.

Sotsiaalse distantsi ja märgistatuse faktoris olid hoiakud positiivsemad. Seal olid esindatud väited, mis puudutasid võimalikku keerukat suhtlemist psüühikahäirega inimestega, teenuste vajadust psüühikahäiretega inimestele, nende hooldekodudesse paigutamist ja hooldekodude ehitamist vastajate elukohtade lähedusse, samuti väited, mis puudutasid psüühikahäirega inimeste haiguse mõistmist, vägivaldsusele kalduvat käitumist või normaalse elu võimalikkust psüühikahäire diagnoosiga. Märgistatuse faktorisse koondusid ravi võimaluste ja ravimite toime kohased väited ning väited, mis puudutasid psüühikahäiretega inimeste äratundmist, nendesse suhtumist, julgust psüühikahäirest teistele rääkida.

Üldiselt oli kõigi vastajate hoiak psüühikahäirete ja psüühikahäiretega inimeste suhtes pigem positiivne.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: