Esimeste põldurite juured hargnevad üle Viljaka Poolkuu ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: beshef/Creative Commons

Esimeste põldurite DNA-d analüüsinud teadlased leiavad, et Viljaka Poolkuu muldadel jäid paikseks ning hakkasid põldu ja/või kariloomi pidama samaaegselt ja sõltumatult mitu küttide ja korilaste rühma. Eurooplaste pärilikkusainesse jättis neist püsiva jälje aga vaid läänepoolne asurkond.

''Põllupidamise algussaegadest rääkides oleks paslik kasutada sõna föderalism. Väga erinevad inimrühmad annavad oma panuse sama projekti heaks. Ma ei tõmbaks praeguste kaubandusliitudega väga suuri paralleele, aga sarnasus on olemas,'' märkis analüüsi üks vanemautoritest Mark Thomas ERR Novaatorile antud intervjuus.

Londoni ülikooli kolledži evolutsioonigeneetika professor uuris koos oma briti, saksa ja iraani kolleegidega muu hulgas Tepe Abdul Hoseini leiupaigast päevavalgele tulnud kolme ligikaudu 10 000 aastat tagasi elanud põlduri ning umbes 9000 aasta eest tänapäeva Iraanis Zagrose mägedes asuvas Wezmehi koopas viimase rahupaiga leidnud kitsekarjuse genoomi. Eelnevalt olid neliku hammastes leiduvate keemiliste elementide teisendite põhjal leitud, et nende toidusedel koosnes suuresti teraviljadest.

Järjestatud DNA-d tänapäeval elavate inimrühmadega võrreldes sai töörühm üllatuse osaliseks. ''Zagrose mägede elanike pärilikkusainet leiab tänapäeva Pakistani, Afganistani, India ja eriti zoroastrismi uskuvate inimeste elanike genoomis, kelle genoomi pole mõjutanud eriliselt islamisse pööramisega seonduv ränne. Samal ajal puuduvad aga sarnasused vaevalt paar tuhat aastat hiljem vaevu 2000 kilomeetri kaugusel Egeuse mere ääres elanud põllumeestega, kes panustasid hiljem eurooplaste genofondi. Tõttöelda lahknesid analüüsi kohaselt nende teed 46-77 tuhat aastat tagasi,'' sõnas Thomas.

Eelnevalt ei osatud taolise peenema geneetilise struktuuri olemasolu kahtlustada ja spekuleeriti vastupidisele viitavate tõendite puudumise tõttu, et pleistotseeni lõpus Viljaka Poolkuu piirkonnas elanud inimeste pärilikkusaine oli suhteliselt ühetaoline.

Geograafiliselt ja ajaliselt suhteliselt üksteise lähistel elanud inimeste märkimisväärselt erinev pärilikkusaine tekitab aga küsimuse, miks võib näha ideede ja põllupidamistehnikate liikumist, kuid mitte geneetilise materjali segunemist. Sellele Thomas head ja ühest pakkuda ei oska, ent viitab veebruaris iidse massimõrva leidmisest teatanud Cambridge'i ülikooli paleoantropoloogi Marta Mirazón Lahri nn pleistotseenifiltri hüpoteesile.

''Pleistotseeni lõpus oli inimeste geneetiline mitmekesisus märksa suurem ja selle peenstruktuur mitmekesisem kui holotseeni lõpus (umbes 11 500 aasta eest). Põllupidamise algusega seonduvad revolutsioonilised sündmused kuulutasid aga sellele lõppu – osad inimpopulatsioonid neelasid neelasid lihtsalt teised alla, mil teised samal ajal hääbusid. Tegu oli justkui filtriga!'' kirjeldas Lahr hüpoteesi toona ERR Novaatorile. Antud juhul olekski see Thomase hinnangul päädinud Viljaka Poolkuu piirkonnas kahe suurema ja suhteliselt homogeense asurkonna kujunemisega.

Seejuures tasub välja tuua, et evolutsioonigeneetika professor pole kolleegidega ainus, kes ida ja lääne põldurite vahelise lahkme leidmisest teada andnud. Juuni keskpaigas laadis Harvardi ülikooli geeniteadlane-antropoloog David Reich eelretsenseerimata võrgukeskkonda bioRxiv töö, milles kirjeldab kaaslastega 44 Lähis-Idas 14—3,4 tuhande aasta eest elanud inimese pärilikkusainet. Nende seast võis leida nii Zagrose põldureid, Iisraeli aladel Natufiani piirkonnas elanud kütt-korilasi ja Euraasia rohtlates rännanud karjakasvatajaid.

Tehtud järeldused kattuvad suuresti Thomase poolt ajakirjas Science avaldatud tööga. Samale viitab Reichi poolt täielikult järjestatud 10 000 aasta eest Zagrose mägedes elanud naise täielik geenijärjestus.

Analüüside avaldamise aja kokkulangevust ei tohiks pidada juhuseks. ''Geneetika vallas kipuvad asjad juhtuma ikka korraga. Kui me midagi uut teada saame, on kõigil kohe selge, kuhu põllunduse saaga järgmise peatüki leidmiseks pilgu pöörama peab,'' märkis Thomas.

Järgmiseks suureks küsimuseks on, mitu korda täpselt põllupidamine Lähis-Idas leiutati. Eelnevad arheoloogilised leiud on viidanud, et seda tehti üksteisest sõltumatult vähemalt kaks korda Viljaka Poolkuu kaugeimates otstes, mis päädis mõlemat sorti meetodite lõimumisega. ''Värske töö pakub hüpoteesile tuge. See on järjekordne näide sellest, et ideoloogilised põhjused, mis geneetika laiem rakendamist arheoloogias ja antropoloogias takistavad, tuleks kõrvale heita, neile kuul pähe lasta ja lahkhelid seejärel unustada,'' mõtiskles Thomas.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: