Praktiline ja põnev välitöö viis tudengid Iisraeli konfliktipiirkonda ({{commentsTotal}})

Jeruusalemm. Kaitsepiire Jordani Läänekalda lõuna küljes (tarast vasakul).
Jeruusalemm. Kaitsepiire Jordani Läänekalda lõuna küljes (tarast vasakul). Autor/allikas: Andrew Whiteoak

Varjudes vihmavalingu eest Jaffa värava alla, silmasime hetke Jeruusalemmale iseloomulikust mitmekülgsusest. Tugev vihm oli sundinud vähemalt 40 või 50 inimest väikesesse keskaegsesse torni vanalinna serval.

Rahvusvaheliste suhete ja regiooni uuringute esimese aasta üliõpilane Andrew Whiteoak kirjutab välitööst Iisrealis Tartu ülikooli rahvusvahelises blogis.

Rühm erineva etnilise taustaga ja erinevatest usulahkudest kristlikke vaimulikke kükitasid ühes nurgas, mitu õigeusklikku juuti olid minu lähedal vastasnurgas, kõikjal meie vahel olid mehed ja naised traditsioonilises islami rõivastuses.

Noor ettevõtlik teismeline poiss kõndis vihma käest varju alla ja tagasi, hüüdes „brella! brella! brella!“, raputades kavalalt üleliigset vett oma näidismudelilt murettekitavalt õhukestes riietes kohalike ja turistide peale – mina kaasaarvatud – lootuses, et me jõuame järeldusele, et vihmavari oleks hästi kulutatud 50 seeklit (12 eurot).

Üle religioossete piiride vahetati naeratusi ning ilmast ja pealetükkivast müügist ärritunud pilke. Selle viie minuti jooksul tundsin, et oleksime võinud olla ükskõik millises kosmopoliitses ja sallivas mitmekultuurilises linnas.

Kaljukuppel ja läänemüür Jeruusalemmas. (Foto: Andrew Whiteoak)

2016. aasta aprillis veetsin nädala Iisraelis koos üheksa teise õpilase ja kahe juhendajaga. See oli osa Tartu ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi magistrikursusest “Praktiline väliuuring konfliktipiirkonnas”.

Eelmistel aastatel on professor Eiki Berg juhendanud väliuuringuid (muu hulgas) Küprosel, Moldovast lahkulöönud Transnistria piirkonnas ja Mägi-Karabahhis lõuna Kaukasuses – viimast kajastati hiljuti ajakirjanduses Armeenia ja Aserbaidžaani vahel puhkenud vägivalla ja retoorika tõttu.

Iisraeli-Palestiina konflikt on pikaajaline, väga keeruline ning tekitab igal pool maailmas tugevaid ja emotsionaalseid arvamusi. Võimalus minna kohapeale, et jälgida neid inimesi ja kohti vahetult, mitte meediareportaažide ja akadeemilise kirjanduse kaudu, oli väga ahvatlev. Meie tihe ja mitmekülgne reisikava andis rikkalikult kogemusi, millest saaks kirjutada mitu pikka blogipostitust, seega käesolev lühike ülevaade ei ole mingil juhul täielik.

Maandusime Lähis-Idas Tel Avivis Ben Gurioni lennujaamas pühapäeva varahommikul. Meie äärmiselt külalislahke võõrustaja, Ben Gurioni ülikool Negevis (BGU), oli saatnud meile vastu väikebussi, mis sõidutas meie reisiväsimuses grupi 100 kilomeetrit lõunasse Beersheba linna ning meie majutuskohta Ben Gurioni tornis, mis asub Ben Gurioni puiestee vahetus läheduses. Sellest tulenevalt oli mu esimene magamatuses tehtud tähelepanek, et David Ben Gurioni nimi on kõikjal. Iisraeli riigi rajaja ja esimene peaminister on põlistatud infrastruktuuris üle riigi: tänavatel, koolides, parkides. Tema pilt jagab isegi abivalmilt nõuandeid lennujaamas nagu Nintento Wii lõbusad avatarid.

Ben Gurioni lennujaama veebileht.

Pärast mõnetunnist uinakut suundusime lähedal asuvasse kohvikusse, et proovida enne sissejuhatavat loengut ülikoolis esimest korda Lähis-Ida kööki. Hummus ja falafel – väike, frititud kikerhernestest ja vürtsidest pallike – olid sel nädalal meie põhitoiduks. Topituna pita leiva vahele võimalikult suure hunniku salati, juurviljade ja kastmega, suutsid vaid kõige osavamad meist vältida suveniirplekki t-särgil või pükstel. Meie giid Yoav selgitas kaastundlikult, et kui sa ei aja seda endale igale poole peale, siis sa lihtsalt ei söö seda õigesti. Ma arvan, et sain parima võimaliku tulemuse.

Ben Gurioni ülikool

Ülikooli rajamisega Beershebasse püüti edendada Negevi kõrbe arengut 1960ndate lõpus. Tänapäeval on see oluline mõjutegur linna laienemisel ambitsioonika uue tehnoloogia- ja teaduspargiga ning kavandatava Iisraeli kaitseväe tehnoloogialinnakuga, mis mõlemad loovad uusi töökohti ning rakendavad BGU lõpetajaid ja teadusekspertiisi.

Pealinnak ise on väga kaunis. Huvitavale arhitektuurile, palmipuudele, lopsakale rohelusele ja arvukatele hulkuvatele kassidele pääseb ligi vaid läbi relvastatud valvuritega kontrollpunktide. Metallidetektorid, kottide läbiotsimine ja isikukontroll on kohustuslikud ja kuigi seesugused meetmed olid võõrastavad kellelegi, kes on õppinud Ühendkuningriigis ja nüüd Tartus, ei olnud need hirmuäratavad.

Turvalisuse osas oli minu jaoks veidi murettekitavam see, kui hooletult mõned väga noored, tõenäoliselt kohustuslikku ajateenistust läbivad sõdurid kandsid linnatänavatel oma automaate, mis rippusid lõdvalt nende küljel, samal ajal kui nad bussipeatuses telefoniga sõnumeid saatsid või kallimaga jalutasid. Selline käitumine ei paistnud kohalikke häirivat, ma eeldan, et see oli väga tavapärane.

Mis puudutab meie programmi, siis meil oli hulk loenguid, mis käsitlesid muu hulgas EL-Iisraeli suhteid ja Iisraeli poliitilist süsteemi.

Dr Ayelet Harel-Shalev kirjeldas oma teadustööd, mis uurib naisvõitlejate kogemusi Iisraeli kaitseväes, ja ühel õhtul oli meil väga eriline ja lõbustav jutuajamine Eurovisiooni lauluvõistluse poliitikast. Lisaks oli meil veel kaks väljasõitu: Jeruusalemma ja poolrändava eluviisiga beduiinide kogukondade juurde Negevis.

BGU ehk Ben Gurioni ülikoolilinnak Negevis. (Foto: Andrew Whiteoak)

Huvitavad skulptuurid BGU linnakus. (Foto: Andrew Whiteoak)

Jeruusalemm

Suundudes põhja poole kohtusime professor David Newmaniga tee ääres, mis on väga lähedal eraldustarale, mis eristab Palestiina juhtimise all olevat Jordani Läänekallast. Tihedama asustusega piirkondades on ehitatud kaheksa meetri kõrgused betoonseinad, millest mõned poolitavad terviklikke asulaid, eraldades araablaste kogukondi üksteisest sama palju kui juudi kogukondadest.

Hõredama asustusega maapiirkondades tähistab piiri aga vähem aukartust äratav, kuid elektriseeritud tara. See järgib enam-vähem eraldusjoont ehk 1967. aastal toimunud kuuepäevase sõja eelseid piire, kuid jookseb tihtipeale sellest sissepoole, et hõlmata juutide asulaid Läänekaldal.

Iisraeli kaitsejõudude patrull möödus meist taraga piirneval patrullteel, kuid ei tülitanud meid. Veidi rohkem tekitas ehk kõhedust, kui mõned minutid hiljem sõitis meist teokiirusel mööda lähedalasuva juudi asula elanik, kes meid kahtlustades silmitses. Professor Newman arvas, et ta pidas meid ilmselt järjekordseteks erapoolikuteks Palestiina toetajateks: see oli nähtavasti peamine koht läbi tara uudistamiseks.

Kaitsepiire Läänekalda lõuna küljes (tarast vasakul). (Foto: Andrew Whiteoak)

Enne vanalinna suundumist külastasime edelas asuvat Gilo äärelinna okupeeritud Jeruusalemma idaosas, mis on koduks umbes 40 000 peamiselt juudist elanikule. See paikneb varjamata mäe otsas, selle geograafia tõttu jäid äärelinna elanikud kaitseta snaiprite ja miinipildurite rünnakute eest teise intifada ehk Araabia ülestõusu ajal 2000ndate alguses.

Meie giidid juhtisid tähelepanu valitsuse ulatuslikele kaitsemeetmete programmidele, näiteks akende ja müüride tugevdamine. Huvitav eripära oli ka paljude naabruskonna korterelamute eraldatus. Poolsuletud kogukonnad on sissepoole suunatud ja meeldivad peredele turvalisuse kaalutlustel, kuid need ei aita eriti kaasa katsetele kogukonda integreerida.

Vihmane jutuajamine Gilos Jeruusalemmas. (Foto: Andrew Whiteoak)

Araabia äärelinn Jeruusalemma idaosas Gilost vaadatuna. (Foto: Andrew Whiteoak)

Õhtud väljas

Hoolimata võrdlemisi pöörastest joogi hindadest väljas käies (6–10 eurot poole liitri õlle eest), muutis võimalus kohalikke jälgida ja nendega tutvuda väljaspool akadeemilist keskkonda selle haridusinvesteeringuks – seda ma vähemasti endale korrutasin.

Lähedalasuvas rokkbaaris vestles baarmen meiega mitu minutit. Ta väitis, et Jeruusalemm, tema kodulinn, ei ole Iisrael: „Jeruusalemm on Jeruusalemm“ ehk omaette üksus. Ta armastab seda kohta, kuid ütles, et seal elamine on loomulikult vahel hirmuäratav, eriti 2000ndate alguses Araabia ülestõusu ajal.

Teisel õhtul, vahelduseks falafeli ja hummuse söömisele, suundus osa grupist praetud kala ja friikartuleid pakkuvasse naabruskonna pubisse. Britina ei olnud mind vaja kaua veenda. Üks 19-aastane tüdruk kuulis kõrvallauast meie ingliskeelset juttu ja teretas meid. Tema vanemad olid hiljuti Hong Kongist emigreerunud ning ta võttis aasta vabaks enne õpingute algust Ben Gurioni ülikoolis.

Enamikul Iisraeli teismelistel ei ole sellist valikuvabadust, sest kaheaastane sõjaväeteenistus kohe pärast keskkooli lõppu on kohustuslik suurele osale elanikest. Kuna neiu ei olnud sündinud Iisraelis, oli ta teenistusest vabastatud, kuid ta rõhutas mulle, et läheb teenistusse vabatahtlikult pärast õpinguid.

Olime paljudelt õppejõududelt kuulnud, et isegi vasakpoolsemate, ilmalikemate iisraellaste seas on entusiasm sõjaväeteenistuse osas tavapärane. Need noored, kes avaldavad vastuseisu, võivad sattuda sotsiaalse põlu alla. See oli midagi, mida ta pidi tegema, et aidata kaitsta Iisraeli, kuid ta tundis poolehoidu palestiinlaste suhtes.

Pubi Elan: koht, kus õmblusmasinad ääristavad seinu. (Foto: Andrew Whiteoak)

Beduiinid

Meie teine väljasõit keskendus beduiinidele, poolrändava eluviisiga etniliste araablaste kogukonnale, kes elavad peamiselt Negevi kõrbes. Iisraeli valitsus tunnistab ametlikult seitset asulat või väikelinna, mis 1960ndate ja 1990ndate vahel elamiseks ehitati. Siiski on umbes 40 tunnustamata küla, mis ei ole kantud ühelegi ametlikule kaardile.

Meie giid oli Kessem, juutidest põlvnev iisraellane põhjas asuvast Haifa linnast. Kessem töötas mittetulundusorganisatsioonis “Negevi kooseksisteerimise foorum kodanike võrdõiguslikkuse nimel”.

Ta viis meid ühte nendest küladest, mis on ära märgitud lammutamiseks, et kohtuda ekstsentrilise külavanemaga. Viimane pakkus meile teed ja rääkis oma perekonna aastate jooksul kogetust. Ta oli avameelne Briti ja Iisraeli järjestikuste võimude murtud lubaduste ja tühjade žestide osas, kuid mitte kibestunud, ja uskus endiselt, et läbirääkimised ja koostöö selliste organisatsioonidega nagu Kessemi oma, viivad lõpuks lahenduseni. “Nad ei tunnusta küla, seega me ei saa makse maksta…. Me maksaksime makse, kui me saaksime, aga me ei saa, sest meid pole olemas!”

Beduiinide külas. Vasakult: meie isiklik turvamees, külavanem, meie giid Kessel ja tudengid. (Foto: Andrew Whiteoak)

Vähem kui kilomeetri kaugusele rajab Iisraeli valitsus infrastruktuuri uue juutide linna jaoks, kasutades selleks beduiini päritolu töölisi. Küsisin külavanemalt, kas see on tema jaoks kuidagi ebamugav või ärritav – see sarnaneb olukorrale, kus iisraellased palkavad palestiinlasi ehitama müüri, mis põhjustab kõige rohkem ebameeldivusi nende endi kaasmaalastele. Tema vastus oli sarnaselt hukkamõistva alatoonita ning ta avaldas arvamust, et see on nende valik, et nad peavad kuidagi raha teenima ja tal ei ole seega nende vastu midagi.

Pärast seda suundusime Lakiyasse, mis on üks tunnustatud linnakestest, kus kuulsime projektist, mis aitab ebasoodsas olukorras naisi – peamiselt lesed ja lahutatud naised. Süsteemi abil saavad nad teenida raha traditsioonilise käsitööga, ent palka makstakse neile vaid siis, kui nad osalevad haridusprogrammides (siin on nende veebileht, kust leiab rohkem infot).

Giid Kassim ja projektis osalev beduiini naine. (Foto: Andrew Whiteoak)

Tel Aviv

Laupäeva hommikul jätsime hüvasti Beersheba ja Negeviga, sest meid ootas pärastlõunal kokkusaamine Tel Avivis Eesti saadikuga Iisraelis Malle Talvet-Mustoneniga.
Jalutuskäigul saatkonda avanes meie pilkudele väga ilus linn, puudega ääristatud alleede ja suurepärase rannaga. Saabumisel teavitati meid, et kuna on sabat ja me oleme ärihoones, ei tule kraanist vett. Tegu on uuendusliku meetodiga, et takistada pühal päeval töötamist. Saadikul õnnestus meile siiski pakkuda küpsiseid ja juua. Ta rääkis oma tööülesannetest ja kahe riigi vahelistest koostööpunktidest ja vastas meelsasti – kui mitte diplomaatiliselt – hulgale küsimustele, mida meie grupp esitas.

Vaade tagasi Tel Avivile Jaffast. (Foto: Andrew Whiteoak)

Lennujaam

Meid hoiatati pidevalt põhjaliku kontrolli eest Iisraelist lahkumisel. Grupis ringles hulk anekdoote, mis pärinesid internetipostitustest või kellegi sõbra sõbra kolleegi sugulaselt. Viis tundi põhjalikku küsitlemist, üksikasjalik ülevaade nädala liikumistest, karm isiklike e-kirjade ja Facebooki sõnumite uurimine, konfiskeeritud mälukaardid ja sülearvutid – kellelgi meist ei õnnestunud sellise kohtlemise osaks saada. Meie taksot küsitleti loiult piirdeaia juures ja korra vestles terminalis grupiga üks turvatöötaja, kes paistis kiiresti taipavat, et me ei kujuta endast ohtu. Kui see välja arvata, oli kõik, meie kergeks pettumuseks, üsna rutiinne.

Lõppsõna

Ma arvan, et kõik tundsid, et meil oli Iisraelis veedetud nädalast palju kasu. Kohapeal olles ei ole võimalik artiklit käest panna, veebilehte sulgeda või televiisorit välja lülitada. Avameelne teadmiste edasiandmine akadeemikutelt või külavanematelt, kes on konflikte läbi elanud, on äärmiselt väärtuslik õppimisviis, kuid vahel on need just väikesed igapäevaelu detailid, mis annavad kõige põnevama sissevaate.

Suur tänu meie võõrustajatele, giididele ja lektoritele Ben Gurioni ülikoolist ja professor Eiki Bergile ja Eoin McNamarale meie juhendamise eest.

Autor Andrew Whiteoak on TÜ Johan Skytte poliitikauuringute instituudi rahvusvaheliste suhete ja regiooni uuringute esimese aasta üliõpilane. Kõik fotod on Whiteoaki ja grupi ühistest fotokogudest. Välistudengi päevik ilmus Tartu ülikooli rahvusvahelises blogis. Tõlkis Minni Kumm.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: