Elektriangerjad kasutavad vastaste tõrjumiseks söösthüppeid ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Ken Catania/PNAS

Elektriangerjatega tehtud katsed viitavad, et kalad ei piirdu maismaakiskjate tõrjumisel elektrišoki mõju maksimeerimiseks vaid oma loomuliku elukeskkonnaga.

Enam kui 200 aasta eest tekkis Lõuna-Ameerika džunglites ringi rännanud Alexander von Humboldtil uus kinnisidee – elektriangerjad. Eluterve huvi oli mõistetav. Legendaarne Preisi loodusteadlane kaebles pärast Orinoco jõe kallastel laiuvas soos elektriangerjale astumist oma valutavate liigeste üle terve järgneva päeva. Täiendavate katsete tarbeks isendite püüdmiseks palus Humboldt juba kohalike kalameeste abi. Viimaste poolt kasutatud püügistrateegia oli pehmelt öeldes kummaline.

Kalamehed ajasid umbes 30 hobust ja muula elektriangerjatest kubisevasse tiiki ja ootasid, kuni angerjad end loomadele elektrilöökide andmisega ära väsitaksid. Viie isendi hinnaks osutus kaks uppunud hobust. Humboldti kirjeldusest võib lugeda, kuidas kalad oma šokeeriva mõju maksimeerimiseks isegi veest välja hüppasid. Hilisemad loodusteadlased pidasid Humboldti väiteid kirjanduslikuks liialduseks. Sarnaseid tähelepanekuid ei teinud järgnevate aastasadade vältel mitte keegi.

Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes ilmunud uurimus viitab aga, et Humboldtil oli siiski õigus. Elektriangerjaid kahvaga ühest akvaariumist teise tõstnud Vanderbilti ülikooli bioloog Kenneth Catania pani tähele, kuidas elektriangerjad selle käigus ikka ja jälle põgenemise asemel end ringi keerasid, et oma kaela vastu kahva metallist äärt suruda. Seejuures langes see enamasti kokku kalade poolt vallandatud 600 voldini ulatuva elektrišokiga.

Täpsema pildi saamiseks paigutas bioloog akvaariumitesse elektrit juhtiva varda ja plaadikese. Mõõtmised kinnitasid, mida lähemale elektriangerjad veepinnale jõudsid, seda kõrgemaks kasvas ka pinge. Viimaks kasutas Catania kiskja rünnaku matkimiseks LED-lampide täiendatud alligaatori pea maketti, filmides samal ajal elektriangerjate käitumist kiirkaameraga. Vaatlused kinnitasid, et kalad püüavad ründajaga kontakti säilitada ja lõpetavad elektrišokkide andmise niipea, kui see kaob.

Bioloog märgib töös, et veest välja sööstmine näib olevat maismaal elavate või osa ajast vees veetvate kiskjate tõrjumiseks efektiivseim strateegia. Kuna õhk juhib elektrit oluliselt halvemini, kui ioone sisaldav vesi, läbib kiskjat tunduvalt suurem vooluhulk ja šokk on seega mõjusam. Nii on elektriangerjate poolt kasutatav arsenal Catania hinnangul mitmekesisemad, kui seda tavaliselt eeldatakse.

Catania spekuleerib, et elektriangerjate käitumisviis on tekkinud olude sunnil. Sademetevaesel aastaajal on sunnitud angerjad elama kokku kuivanud tiigikestes ja lombikestes, kus taganemistee puudub.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: