Energiasõltumatus kliimat ei päästa
Energia impordi piiramist ja kliimamuutuste leevendamist nähakse sageli sama mündi erinevate külgedena. Põhjalikum analüüs näitab aga, et kui kliimapoliitikatel on tõepoolest potentsiaali kasvatada riikide energiasõltumatust, võib kliima nimel energiajulgeoleku parandamist pidada poliittehnoloogiliseks võtteks.
''Me ei saa loota, et kliima päästmine on energiasõltumatuse saavutamise kõrvalprodukt. Muidugi võib olla soovitud mõju teistel poliitikatel, kuid kui tahame kliimat tõeliselt päästa, on siduvate ja rangete kohustuste võtmine vältimatu,'' rõhutas analüüsi juhtivautor Jessica Jewell, rahvusvahelise rakendusliku süsteemanalüüsi instituudi teadur.
Eelnevalt on kliimamuutuste leevendamise sidumist riiklike huvide edendamisega peetud üheks võimaluseks, kuidas muuta rahvusvaheliselt antud lubadusi kodumaal vastuvõetavamaks. Jewelli ja ta kolleegide analüüs näitab aga, et energiasõltumatuse saavutamisest ei tohiks kliima kontekstis saada eesmärk omaette.
Viis erinevat majanduse ja energia vahelistele seostele keskendunud tervet maailma haaranud mudeli kohaselt vähendaks nafta, gaasi ja söe impordi piiramine süsihappegaasi heitmete hulka vaid 2—15 protsenti. Maailm soojeneks võrreldes tööstusajastueelse keskmise temperatuuriga 3,5—4 °C võrra. Võrdlusena tuleks temperatuuritõusu alla kahe kraadi hoidmiseks kärpida kliimamudelite alusel aastaks 2070 CO2 heitmete hulka vähemalt 70 protsenti.
Samas nentis Jewell, et selleks tarvilike meetmete ja poliitikate lõpphind kujuneb ka oluliselt kõrgemaks. ''Sõltuvalt tehnoloogilisest innovatsioonist, energiatõhususe kasvust ja täpsest tarbitavast fossiilkütuste hulgast võib see kujuneda 3—20 korda kallimaks,'' laiendas teadur. Paljunõudlikemate eesmärkide saavutamiseks on vaja stimuleerida näiteks tehnilist innovatsiooni ja alternatiivsemate energiaallikate kasutuselevõttu tunduvalt jõulisemalt.
Analüüsist koorus ka välja, et naftasõltumatuse saavutamise mõju emissioonidele on vaevumärgatav. ''Kui selle import keelustada, vahetataks see tavaliselt välja saastavamate kodumaiste kütuste, näiteks söe, vastu. Isegi kui julgustad samal ajal energiatõhusamate autode kasutamist, jääb selle mõju oletamatuks,'' selgitas Jewell.
Järgmise sammuna peab ta vajalikuks uurida energiasõltumatust ja kliimamuutuste leevendamist taotlevate surverühmade vahelist koostööd ja nende vahelisi konflikte. Oletame, et kui meetmete hind on samades oludes võrreldav ja energiavõit on samasugune, on nad samal pool rindejoont, ent mida rohkem meetmete maksumus erineb, seda enam barjäär kerkib,'' spekuleeris teadur.
Mida arvata aga üha sagedamini meediasse jõudvatest teadetest, kuidas üks või teine riik on saanud ainult taastuvate energiaallikate varal hakkama teatud arv tunde või päevi? ''Taolised pealkirjad on enamasti eksitavad, kuna uudis ise keskendub vaid elektrile ja statistikas ei peegeldu näiteks kütteks kasutatav gaas või autode poolt eeldatav bensiin,'' sõnas Jewell. Seejuures tõi ta välja, et taastuvenergia laiema kasutuselevõtuga kaasnevad oma sünnitusvalud.
''Näiteks vaid paar päeva pärast uudist Saksamaa roheenergia kasutusest sõlmis Merkel kokkuleppe, taastuvenergia osakaalu kasvu hakatakse piirama, kuna elektrivõrk ei suuda sellega enam hakkama saada. Seda isegi riigis, mis on valdkonnas ülejäänud maailmast oluliselt ees. See ei tähenda muidugi, et meil pruugi ühel päeval olla taastuvatel energiaallikatel põhinevat tulevikku, kuid võti peitub detailides,'' märkis teadur.
Uurimus ilmus ajakirjas Nature Energy.