150 inimese luud jutustavad matmiskommetest ({{commentsTotal}})

Mari Tõrva doktoritööst selgub, et 4000 aasta jooksul on vaheldunud see, missuguses kehaasendis inimesi maeti.
Mari Tõrva doktoritööst selgub, et 4000 aasta jooksul on vaheldunud see, missuguses kehaasendis inimesi maeti. Autor/allikas: Pärnu muuseum

Arheoloog Mari Tõrv uuris Tartu ja Kieli ülikoolis valminud doktoritöös küttide ja korilaste matmiskombeid Eestis. Selgub, et ajavahemikul 6500–2600 eKr olid sobilikud mitmed erinevad matmisviisid.

Mari Tõrv uuris eelkõige seda, missugused olid küttide ja korilaste igapäevapraktikad surnukehade matmisel.

“Minu eesmärk ei olnud leida kõige uhkemat või kõige vanemat, pigem vaatlesin seda, mis on püsiv ja jääv,” ütleb ta.

Kui tavaliselt seostatakse arheoloogide tööd väljakaevamistega, siis Mari kaevas eelkõige arhiivides ning kirjutas oma doktoritöö eelmiste arheoloogide põlvkondade kaevamismaterjalidele tuginedes.

Dokoritöös käsitletud 4000 aastat võrdub laias laastus 160 põlvkonnaga, mis võiks omakorda tähendada, et selles ajavahemikus elas Eestis ligi 700 000 inimest. Neist tuhandetest on teada üksnes 150 inimese luud.

“Kui mõelda, et ühes sajandis on kolm põlvkonda ja kogu sellest perioodist on meil umbes 150 inimese luud, siis tegelikult on see meeletult väike arv. See tähendab, et enamikuga on surma järel käitutud moel, mis pole jätnud arheoloogilisi jälgi,” sõnab Mari.

Doktoritööst selgub, et 4000 aasta jooksul on vaheldunud see, missuguses kehaasendis inimesi maeti. Osad neist on maetud külili, teistel on jalad tõmmatud kõhu alla, mõnel on käed pea all nagu magaval inimesel ja on ka neid, kes on maetud meie jaoks tavapäraselt ja tuttavalt ehk selili, käed kõrval või rinnal risti.

“Ehkki varem on erinevaid kehaasendeid peetud märgiks surnute erinevast kultuurilisest kuuluvusest, siis minu tööst selgub, et seesugune variatsioon oli küttide ja kalurite kogukondades tavaline ning kõiki viise peeti sobilikuks,” selgitab Tõrv.

Kuigi erinevatele matmisviisidele on raske tähendusi omistada, võib öelda, et kellegi matmine küliliasendis ei tähendanud, et ta oleks olnud kogukonnas vähetähtis. Pigem on erinevad viisid olnud osa normist.

Surnuid hoiti elavate lähedal

Üks osa normist oli ka surnute hoidmine elavate lähedal. Olemasolev arheoloogiline aines tõendab, et Eesti alal elanud küttidel ja korilastel ei olnud elupaikadest eraldiseisvaid kalmistuid. Küll aga võib seesuguseid leida mujalt Euroopast (nt Zvejnieki Põhja-Lätis ja Olenii Ostrov Vene föderatsioonis).

“Arheoloogiliselt on raske eristada elutegevuskihti – argipraktikad nagu toidu ja esemete valmistamine – ja matuseid,” ütleb Tõrv.

Seega võibki öelda, et surnuid hoiti oma kogukonna lähedal. Seda, kas elupaik hüljati pärast matuste toimumist mõneks ajaks või mitte, on üksnes arheoloogiale tuginedes raske öelda. Teisalt oli tähtis, et surma saabudes tegeletakse surnukehaga võimalikult ruttu.

“Oluline oli säilitada surnu n-ö inimlik pale – kui ta maetakse, siis sa veel tead, et see oli sinu isa või vanaisa. Just seda poolt sooviti säilitada,” räägib Mari Tõrv. Kui mõni kütt-korilane suri näiteks jahiretkel, võis tema surnukeha sängitada sinnasamasse. Üks selline matus – täiskasvanud naine ja kolm lasti – on leitud Tartu külje alt Veibri külast. “Sel juhul ei olnud tarvis teda külla tagasi viia, vaid õigete asjaolude ilmnedes võis keha matta sinnasamasse või jätta maapinnale.”

Mari Tõrv ütleb, et oleme tänapäeval harjunud kahesuguse matmisviisiga: surnukeha maetakse kas kirstus või kremeeritult urnis. Seetõttu võib jääda mulje, et küttidel ja korilastel ei olnud selgelt kujunenud reegleid, kuidas surnukehaga ümber käia. Tegelikult allusid ka nende surnukehaga seotud praktikad kindlatele reeglitele, lihtsalt vastuvõetavate toimingute hulk oli praegusest suurem.

“Internetis ringi vaadates leiame ka tänapäeval väga palju võimalusi, kuidas surnukehaga ümber käia. Näiteks saab tuhast lasta pressida vinüülplaadi kadunu lemmiklooga või kasutada tuhka tätoveerimisel,” loetleb Tõrv.

Seega on ka tänapäeval mitmeid erinevaid võimalusi ja kombeid, kõik sõltub vaid sellest, kuivõrd me need omaks võtame.

6500.–2600. aastatel eKr võis üks tava olla seotud näiteks ka põletusmatustega.

“Meilgi võidi surnukehi põletada, kuigi Eestis ei ole veel selle kohta arheoloogilist ainest. Skandinaaviast ja mujalt Euroopast on aga põletusmatuseid leitud,” teab Tõrv.

Lisaks õnnestus tal esimest korda tõestada, et Eestiski praktiseeriti küttide ja korilaste seas mitmeepisoodilist matust.

“Meil on palju näiteid sellest, kuidas terviklikult maetud surnukeha on aastatuhandete jooksul sedavõrd lagunenud, et arheoloogidel õnnestub leida vaid üksikuid luukatkeid. Narva Joaorust on leitud aga üks varasemaid matuseid, kuhu oli maetud vaid osa luustikust, muuhulgas kaks reieluud, millel on lõikejäljed peal,” jutustab Tõrv.

6.–5. aastatuhandest eKr pärinev Narva Joaoru I matus. Maetud on vaid üks osa täiskasvanu luudest. Neist kahe reieluu tagaküljel on tulekivist esemega tehtud lõikejäljed, mis viitavad liha eemaldamisele luudelt. (Foto ja joonis: TLÜ AI, 4-1-21-2, f12 ja S. Stolc.)

Lõikejäljed võivad viidata, et inimesed kas eemaldasid reielt liha või eemaldati reis puusa küljest. “Mis põhjusel seda tehti, selle üle võime vaid arutleda. Ent igal juhul kerkib selliste juhtumite puhul üles küsimus kannibalismist. See teema köidab millegipärast inimesi.”

Kuigi tänapäeval võib see tunduda tülgastav ja imelik, suisa kriminaalne ning pigem filmimaailma kuuluv nähtus, on kombetalituslikku inimsöömist teada nii mineviku kultuuridest kui ka etnograafiast.

“Me seome kannibalismi halvaga, kuigi leidub kultuure, kus see on osa normist. Surnuid süües omandatakse hoopis energiat ja muud, et taastada tavapärane kogukonna toimimine ning et minna oma eluga edasi,” ütleb Mari Tõrv.

Arheoloogiliste leidude põhjal saame aga siiski kinnitada vaid tõsiasja, et üksikuid inimese kehaosi on maetud eraldi, inimsöömine on kõigest oletus.

Surnukehasid mähiti nahkadesse

Mari kasutas oma töös arheotanatoloogia meetodit, mille töötasid 1970. aastatel välja prantsuse arheoloogid ja osteoloogid. Tegemist on meetodiga, mis seob osteoloogia, tafonoomia (laguprotsessidega seotu) ja arheoloogia. Nende distsipliinide kombineerimine aitab selgitada, millised surnukehaga aset leidnud protsessid olid looduslikud ja millised kultuurilised. See võimaldab omakorda teha kindlaks, kuidas inimene tegelikult maeti ja millised objektid võisid hauas algselt olla.

Kuigi tegemist on meetodiga, mis aitab näha ka esmapilgul nähtamatut ehk luua uut teadmist, on seda Euroopa arheoloogias seni vähe rakendatud.

“Seda, millisena me haua leiame, on mõjutanud väga paljud erinevad tegurid. Näiteks leiti Tamula järve kaldal paiknevast matmiskohast haud, kus surnu oli esialgu asetatud nii, et tema selja taha oli pandud padjalaadne kõrgendus,” kirjeldab Tõrv.

Ehkki “patja” ei ole säilinud, viitab selle olemasolule luude ebatavaline asend. Nimelt on roided “padja” lagunemise tagajärjel segi paiskunud.

Avastatud on ka matuseid, kus surnukeha oli algul mähitud naha või kasetohu sisse. Arheoloogiliselt ei ole neist “pakkematerjalidest” sageli midagi alles, kuid seesuguse järelduseni viib taaskord luustiku asendi üksikasjalik analüüs.

Tamula XIV matus, mille selja taha oli algselt paigutatud orgaanilisest materjalist kõrgendus. Ehkki see on aastatuhandetega pinnases täielikult hävinenud, viitavad selle olemasolule roiete ja kolju asend koos küünarnukist kõverdatud kätega.

Tamula XIV matus, mille selja taha oli algselt paigutatud orgaanilisest materjalist kõrgendus. Ehkki see on aastatuhandetega pinnases täielikult hävinenud, viitavad selle olemasolule roiete ja kolju asend koos küünarnukist kõverdatud kätega. (Foto ja joonis: TLÜ AI, 4-1-29-3)

Kuidas teame, et tegu oli küttide ja korilastega?

Teine pool Mari Tõrva doktoritööst oli pühendatud maetute tuvastamisele. Selleks määras ta nende bioloogilise soo ja vanuse surma hetkel. Samuti uuris ta, mida tolle aja inimesed sõid ning kas ja kuidas on muutunud nende toitumiseelistused ajas. Selleks tegi ta Stockholmis ja Kielis inimluudest süsiniku ja lämmastiku stabiilsete isotoopide analüüse.

Kuna uuritav ajavahemik oli pikk ning ületas mesoliitikumi ja neoliitikumi piiri, siis tahtis arheoloog näha, kas muidu neoliitikumi piiriks peetav viljeleva majanduse algus kajastub ka maetute toidus.

“Minu jaoks oli tulemus üsna ootuspärane, teisalt on see täiesti uus, kindlal andmestikul põhinev teadmine. Me näeme, et 6500.­–2600. aastatel eKr on nende konkreetsete asurkondade jaoks olnud oluline püügimajandus,” räägib Tõrv. Sisemaal toituti eelkõige mageveekaladest ning rannikul ja saartel merekaladest ning imetajatest, peamiselt hüljestest. “See teadmine lubabki neid inimesi nimetada küttideks ja korilasteks,” lisab Mari.

Surm oli elu loomulik osa

Võrreldes tänapäevaga oli toona elanud inimeste jaoks surm palju loomulikum elu osa.

“Võib-olla oleme nüüdisajal liialt eemaldunud kõigest sellest, mis on surmaga seotud. 6500–2600 eKr elanud inimeste jaoks oli surm kindlasti midagi muud kui tänapäeval, sest elati väikestes kogukondades ja tõenäoliselt mõjutas see neid füüsiliselt palju enam kui meid,” ütleb Tõrv.

Surm puudutas tervet kogukonda ja matmiskombestikud olid avatud praktikad, kus igal kogukonnaliikmel – lastest vanuriteni – oli täita oma roll.

Mari Tõrv mõtiskleb, et ehk oli toona emotsionaalses mõttes lihtsam, kuna matmiskombestik nõudis kohest tegutsemist. Erinevad surnukehaga seotud praktikad aitasid aga leinast üle saada.

“Nüüdisajal teeb tavanditeenus inimese eest kõik ära ja nii ei jäägi muud üle, kui jääda käed rüpes istudes oma leinaga üksi,” mõtiskleb arheoloog.

Ehkki minevikus olnut ei saa üks ühele tänapäeva üle kanda, saaksime ilmselt lähedase surmaga vaimselt paremini hakkama, kui peaksime seda elu loomulikuks osaks ja järgiksime teatud tavasid.

“Seda on aga muidugi kergem öelda, kui teha,” lisab Mari Tõrv.

Artikkel ilmus Tartu ülikooli ajakirjas Universitas Tartuensis.

Toimetaja: Kristjan Jung, Tartu ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: