Marsi-lendude eelpost ehk mis on Rahvusvaheline Kosmosejaam ISS
Rahvusvaheline Kosmosejaam ehk ISS – kuidas kosmos muidu vaenujalal olevaid riike ühendab, sellest on maikuu Horisondis põhjalik ülevaade, millest noppeid jagab ka ERR Novaator oma lugejatega.
20. sajandi algul unistas Kaluga kooliõpetaja Konstantin Tsiolkovski “kasvuhoonetest”, mis tiirlevad ümber maakera väljaspool atmosfääri, ja kus inimesed toimetavad oma igapäevaseid tegemisi. Nüüdseks on inimesed ära käinud Kuul – tõsiasi, mis tänapäeva noortele võib tunduda muinasjutuna, sest Neil Armstrongi ja Edwin Aldrini ajaloolistest sammudest möödub tänavu suvel juba 47 aastat – kuid püsiva elamiseni kosmoses pole ikka veel jõutud.
Ilmselt ei ole selliseks eluks praegu hädavajadust, aga ometi leidub üks inimmõistuse ja -kätega loodud kosmoseobjekt, mis on rohkem kui 15 aastat asustatud olnud: Rahvusvaheline Kosmosejaam ehk ISS (International Space Station).
1984. aasta 25. jaanuaril kuulutas president Ronald Reagan välja plaani ehitada püsivalt asustatud kosmosejaam ja kutsus sõbralikke riike sellega ühinema, kirjutab Laurits Leedjärv ajakirjas Horisont.
Esialgsed koostööpartnerid olid USA (Ameerika rahvuslik lennundus- ja kosmoseagentuur, NASA), Kanada, Jaapan ja Euroopa (Euroopa kosmoseagentuur, ESA). Tollast Nõukogude Liitu kui “kurjuse impeeriumi” pardale ei võetud.
Kuid suured maised muutused kajastuvad ka kosmoseasjades: 1993. aastal kutsuti liituma Venemaa, kellest sai lõpuks üks olulisemaid partnereid. Selleks ajaks, kui 28. jaanuaril 1998 allkirjastati valitsustevaheline kokkuleppe ISS-i rajamiseks ja haldamiseks, oli juba tublisti tehnilist eeltööd tehtud, nii et sama aasta 20. novembril startis kosmosesse Vene kosmoselaev Proton ISS-i esimese mooduliga Zarja (Koit).
ISS ongi kokku pandud aja jooksul eri riikide ja organisatsioonide poolt orbiidile saadetud moodulitest, mida praeguseks on sinna jõudnud üle kümne. Jaama pikkusesse (72,8 m) ja laiusesse (108,5 m) annavad olulise panuse energia tootmiseks vajalikud päikesepaneelid.
Maisema ettekujutuse saamiseks ISS-i suurusest võrreldakse tema pindala sageli jalgpallistaadioniga. Õhuga täidetud hermeetiliste sektsioonide ruumala 916 m3 on umbes sama suur kui kaks hiidlennuki Boeing 747 sisemust. Kogu see ligi 420 tonni kihutab ümber Maa 330-435 kilomeetri kõrgusel kiirusega 27600 km/h, tehes iga päev 15,5 tiiru.
Tänavu 1. maiks on ISS olnud pidevalt inimestega asustatud 5659 päeva. Korraga töötab jaamas tavaliselt kuus, vahel kolm astronauti. Just tänu pidevalt orbiidil töötavatele treenitud spetsialistidele on ISS ainulaadne uurimislabor, kus saab läbi viia eksperimente kaalutuse tingimustes.
Kosmosejaam on ka omamoodi eelpostiks tulevastele Marsi-astronautidele, võimaldades jälgida pikaajalise kosmoses viibimise mõju inimestele, aga ka tehnika käitumist ja hooldamise võimalusi.
Video: ISS-i komandör Chris Hadfield video- ja lauluversioon David Bowie „Space Oddity“-st.
Mida täpsemalt ISS-i pardal uuritakse? Sellest saab täpsemalt lugeda ajakirja mainumbris ilmunud loost „Teadus maa ja taeva vahel“.
Toimetaja: Marju Himma