Varasemast on teada, et ka Eesti elanikele on sisserändajate riiki lubamisel kõige olulisem nende võime võtta omaks siinne elulaad. Seisukohta, et riik peaks sisserändajate kohanemiseks tagama erinevaid tasuta kursuseid, toetab Euroopa sotsiaaluuringu 2014. aasta andmete järgi keskeltläbi kolmveerand Eesti elanikest.

Kõige tähtsamaks peetakse eesti keele kursuseid, kusjuures venekeelsed vastajad peavad tasuta keelekursuste tagamist samavõrd oluliseks kui eestikeelsed.

Kohanemist toetavate kursuste tagamist pooldavad enam nooremad ja tööd omavad inimesed ning need, kes on ise välismaal elanud.

Riigi abile loodab siiski sisserändajate kohanemisel rohkem eestimaalasi; vähem on neid, kes kui on valmis sellesse isiklikult panustama. Immigrante on valmis siinse eluga kohanemisel ise aitama natuke üle poole Eesti elanikest.

Võrdlemisi suurt abivalmidust võib reaalses olukorras siiski mõjutada muuhulgas see, kuivõrd etniliselt lähedane on konkreetne sisserändaja.

Samamoodi nagu riigipoolse abi pooldajate puhul on ka sisserändajate suhtes abivalmimate inimeste hulgas suurem nooremate, tööd omavate ja välismaal elanud inimeste osakaal, aga ka eestikeelsete vastajate osatähtsus.

Uuringu tulemused näitavad, et mida vähem ollakse ise valmis sisserändajaid aitama, seda vähem arvatakse ka, et riik peaks sisserändajatele tagama kohanemist soodustavaid tasuta kursuseid. Kui aga ollakse valmis isiklikult panustama sisserändajate abistamisse, oodatakse suuremat panust ka riigilt.

Faktid on Euroopa sotsiaaluuringu 2014. aasta andmetest välja võtnud Tartu ülikooli sotsiaalpoliitika nooremteadur Indrek Soidla. Täpsemalt saab Eesti inimeste hoiakutest sisserände ja sisserändajate kohta lugeda mai alguses ilmunud Mare Ainsaare ja Mai Beilmanni toimetatud kogumikust “Eesti elanikkonna hoiakud kolmandatest riikidest sisserändajate suhtes Euroopa Sotsiaaluuringu andmetes”.