Merike Linnamägi: karusloomakasvatustest tõusev tulu pelutab loomadele ja keskkonnale tekitatava kahjuga ({{commentsTotal}})

Mingifarm Karjakülas.
Mingifarm Karjakülas. Autor/allikas: Madli Linder

Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna peaspetsialist Merike Linnamägi leiab Keskkonnakuu raames linastuva filmi „Karusnahas“ kommentaaris, et kuigi karusloomakasvatus võib olla väga tulus äri, on igaühe tõekspidamise küsimus, kas saadav tulu kaalub üles loomadele ja keskkonnale põhjustatud kahju.

Eestis on karusnaha kasvatusi peetud arvatavalt 1924. aastast alates, mil siin alustati hõberebaste kasvatamisega. Läbi aegade on siin kasvatatud ka sinirebaseid, minke ehk ameerika naaritsaid, nutriaid ja küülikuid. Viimast kahte on peetud ka lihaloomana. Uuema trendina on Eestis hakatud kasvatama tšintšiljasid, huvi on tuntud näiteks sooblikasvatuse vastu.

Andmed Eestis tegutsevate karusloomakasvatuste arvu kohta on üsna erinevad. Ametliku PRIA registri alusel, kuhu peavad kuuluma karusnahakasvatuse hooned ja territooriumid, on sini- ja hõberebasefarme kolm, mingi ehk ameerika naaritsa farme samuti kolm ja tšintšiljafarme 26. Lisaks kasvatatakse Eestis liha- ja nahaloomadena kahes farmis nutriaid ning 245 farmis küülikuid. Kasvatatud on ka kährikkoeri, kuid viimane farm lõpetas kährikukasvatuse 2012. aastal.

Kasumlikkus
Sellel kevadel valminud karusloomakasvatuse uuringust saame teada, et mingi- ja rebasefarmides töötas 2014. aastal kokku 74 täistööajaga töötajat ja tšintsiljakasvatustes töötas 2014. aastal kokku 20,5 töötajat. Enamik neist oli ilmselt hõivatud Keila läheduses asuvas Karjaküla farmis, kui kõige suuremas Eesti farmis. Majandusnäitajatelt on karusnahakasvatus üsna riskantne äri, sest nahkade kokkuostuhinnad kõiguvad väga suures ulatuses. Näiteks Eestis toodetud minginaha keskmine hind on olnud 27,59 eurot, kuid 2008/2009 talvel oli see kõigest 15,32 eurot, samas kui 2012/2013 koguni 49,42 eurot. Hinnad on püsinud alla keskmise ka viimasel paaril aastal.

Seejuures on oluline märkida, et Eestis toodetud mingi ja rebasenahad müüakse odavamalt kui oksjonikeskuste keskmine, sest siinsete nahkade kvaliteet on naaberriikidega võrreldes madalam. Samas tšintšiljanahkade puhul on Eesti keskmised müügihinnad turu keskmistega igati võrreldavad. Kuid vaatamata konkurentsivõimelistele hindadele ei paista tšintšiljakasvatus väga tulusa majandusharuna. Võttes arvesse, et keskmine Eesti farm toodab aastas 109 nahka ja müüb need keskmiselt hinnaga 44 eurot, saab ta aasta peale jaotatult müügist kuus ca 400 eurot.

Sellest summast tuleb maha arvutada aga nii kasvatus- ja nahastuskulud kui ka riiklikud maksud ja palgad. Igaüks saab ise teha järeldused, kas selline äri ennast ära tasub. Muidugi, suurte mahtude korral on tootmiskulud ühiku peale väiksemad ning suured mingi- ja rebasekasvatused on tulusad, kuid ka seal peab arvestama väga suurte turuhindade kõikumistega.

Farmiloomade eripära?
Farmides, nii suurtes kui väikestes, tuleb arvestada nõuetega, mis tagaksid loomade heaolu, veterinaarabi ning haiguste leviku vältimise. Kui suurem farm on majanduslikult tulusam, siis väiksemas perefarmis on jällegi loomade heaoluks ette nähtud nõuete tagamine lihtsam, sest iga üksiku looma jaoks jagub rohkem tähelepanu. Näiteks tuleb igale loomale tagada nõuetele vastav puur, sobiv sööt ja vee kättesaadavus.

Sõltuvalt loomaliigist on veel lisaks erinõudeid näiteks pesakastide, puuri põhja tüübi, kümblusliiva jms näol. Need nõuded on seejuures eri riikides erinevad. Kui Eestis peab vee-eluviisiga mink elama terve elu kitsas 0,12 m3 puuris, siis Itaalias peab farmiminkidele olema tagatud vähemalt 50 sentimeetrit sügav ja 2x2 meetrise pinnaga ujumisveekogu. Sama liiki loomi koheldakse erinevalt seejuures ka ühe riigi sees. Näiteks tšintšiljal peab farmis olema minimaalne puuri suurus 0,12 m3, aga kui sama loom farmist koju lemmikuks osta, peab tema puuri suurus olema minimaalselt 0,28 m3 . Kodudes lastakse loom sageli pea igapäevaselt ka tuppa jooksma, mida farmides ei tehta.

 Autor: Madli Linder

Tekib küsimus, kas ühe ja sama looma minimaalsed baasvajadused on lemmikloomana tõesti teistsugused kui farmiloomana?

Lisaks tuleb tagada farmides loomadele ka veterinaarabi, et puuris igavusest või sundkäitumisest ennast ja teist vigastanud loomad saaksid kiiret abi või humaanselt hukatud. Üle 100 000 loomaga farmides, kus on suur osa tööst mehhaniseeritud, võib aga selle tagamine osutuda problemaatiliseks ning loomal tuleb pikalt piinelda. Samuti on farmides kohustuslik tagada erinevate haiguste leviku vältimine, seda nii farmi sees kui ka farmist väljaspool. Iga farm peab tagama, et metsloomad, linnud ja hiired-rotid farmi ei pääseks. Eriti oluline on see just välitingimustes peetavate loomade puhul.

Kuigi eelpool nimetatud uuring seda tuvastada ei suutnud, on kohalikele elanikele vägagi teada Eesti mingifarmidega seonduv kajakate probleem. Farmist süüa otsivad linnud kogunevad farmi lähedusse sadade kui mitte tuhandete kaupa. Probleem on aga tõsine, sest Eesti farmides peetavad mingid kannavad väga nakkavat immuunpuudulikkust põhjustavat viirust – aleuudihaigust. Haigus, mida võiks mõneti võrrelda inimese AIDSiga, põhjustab kärplastel tiinuse katkemist ja raskendab immuunsüsteemi nõrgendades muude haiguste põdemist. Haigus, mis võib näiteks pinnases vastu pidada lausa kaks aastat, ohustab Eesti metsikuid kärplasi, sealhulgas ka euroopa naaritsat.

Keskkonnamõju
Siit jõuamegi karusloomakasvatuste keskkonnamõju juurde. Üldiselt on karusloomakasvatustel, lisaks eelpool kirjeldatud haiguse levitamisele, keskkonnale kolm peamist mõjutegurit: rebase ja mingifarmides sõnnik, võõrliikide jt loomade loodusesse pääsemine ja nahkade parkimine.

Loomtoiduliste loomade sõnnik on väga suure lämmastikusisaldusega, mistõttu on üks mink või rebane sõnnikuarvestuses võrdsustatud endast tunduvalt suurema nuumseaga. Väga oluline on tagada sellistes farmides sõnniku ja virtsa kogumine veekindlatesse hoidlatesse, et vältida põhjavee ja pinnavee reostust. Näiteks Soomes on mingifarmi loa saamiseks kõige olulisem ja ilmselt ka kulukam osa just normidekohase sõnnikukäitluse välja arendamine.

Teine oluline probleem on loomade lahti pääsemine. Ühelt poolt võib lahti pääsenud loom mõjutada oluliselt kohalikku loodust ja teisalt võib ta abitus olukorras ise abi vajada. Eesti loodusele on kõige ohtlikumad mingifarmid ja potentsiaalselt ka kährikufarmid, mida Eestis hetkel pole.

Mõlemad liigid toituvad meeleldi kahepaiksetest, roomajatest, lindudest ja nende poegadest, põhjustades kohalikult väga kõrget suremust. Näiteks Võrtsjärve ääres on kährikute toidus olnud linde ja linnumune 32,5 protsenti, mis on arvestades kähriku väga kõrget arvukust probleemne näitaja. Samas peetakse minki Euroopas kõige ohtlikumaks võõrliigist imetajaks, kuna teaduslikult tõestatult mõjutab ta negatiivselt Euroopas vähemalt 31 kodumaist liiki, neist 27 liiki elavad ka Eestis.

Minkide ja kährikute loodusesse sattumise ennetamiseks kehtestati 2008. aastal keskkonnaministri määrusega farmidele konkreetsed nõuded, millega peaks olema loomade loodusesse pääsemine viidud miinimumini. Farmidel kulus nõuete kasutusse võtuks küll oluliselt aega, kuid tänaseks päevaks vastavad Eesti mingifarmid neile kehtestatud looduskaitselistele nõuetele.

Keskkonna seisukohalt on probleemne ka karusnahkade parkimine. Tänapäeval on võimalik kasutada naha parkimiseks küll väga erinevaid meetodeid, kuid suurte koguste puhul kasutatakse olulises koguses ohtlikke kemikaale nagu kroom, taimsed tanniinid ja aldehüüdid. Parkimise käigus saastub nendega ka suur kogus vett. Kuigi pea kogu Eesti farmide toodetud karusnahk läheb ekspordiks toornahana, siis kusagil parkimisprotsessid keskkonda siiski reostavad. Eriti kui nahad pargitakse odava tööjõuga piirkondades, kus pole tugevaid keskkonnanõudeid ja reostunud vesi lastakse lihtsalt keskkonda.

Keelustamise suunas?
Kokkuvõtvalt võib öelda, et sõltuvalt turuhindadest võib karusloomakasvatus olla väga tulus äri, kuid on igaühe tõekspidamise küsimus, kas saadav tulu kaalub üles loomadele ja keskkonnale põhjustatud kahju.

Karusloomakasvatuse ühel või teisel viisil keelustamine on Eestis arutluse all olnud pikki aastaid. Alguse sai see peaaegu samal ajal kahest erinevast kohast. Ühelt poolt algatasid loomakaitsjad karusloomakasvatuste vastase kampaania, millest kasvas välja ka karusloomakasvatuste vastane allkirjade kogumine. Teiselt poolt hakati keskkonnaministeeriumis tõsiselt arutlema, mida teha suurte mingifarmidega, mis ei suutnud looduskaitselisi nõudeid täita ja kust põgenes sadu loomi aastas.

Parima lahendusena nähti, et sellisel kujul jätkata ei saa ja farmid tuleks üldse keelustada ja sulgeda. See idee pani aga farmid tegutsema, end nõuetega vastavusse viima ning vähem kui kahe aastaga suutsid mingifarmid neile kehtestatud looduskaitselisi nõudeid täita. Sellega kadus looduskaitseline vajadus farmid sulgeda, kuid loomakaitsjate kampaaniaga kokku kogutud üle kümne tuhande allkirja viis karusloomafarmide sulgemise arutelu petitsiooni kujul riigikokku.

Petitsiooni on arutatud riigikogu keskkonna- ja maaelukomisjoni ühisistungil ning maaeluministeeriumilt telliti karusloomafarmide majandusanalüüs, mida mõne nädala eest maaelukomisjonile ka tutvustati. Jõuti seisukohale, et aastaid kestnud selgusetus peab lõppema ning tänavuse aasta jooksul tuleb langetada selge otsus karusloomakasvatuste jätkamise või sulgemise osas Eestis.

Film ''Karusnahas'' (Inside Fur, Norra/Taani 2014) on ETV2 eetrs teisipäeval, 24. mail algusega 20.05 eetrisse ja annab aimu Põhjamaade karusnahatööstuse telgitagustest.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: