Astronoomia magistrant: pooliku haridusega teadlaseks ei saa ({{commentsTotal}})

TÜ vilistlane Kristiina Verro Hispaanias La Palma saarel, kus asub Euroopa suurim observatoorium.
TÜ vilistlane Kristiina Verro Hispaanias La Palma saarel, kus asub Euroopa suurim observatoorium. Autor/allikas: Erakogu

Kui küsida Tartu ülikooli füüsika eriala vilistlaselt Kristiina Verrolt, mis on astrofüüsikas tema jaoks kõige põnevam, vastab ta: «Kõik!» Ta õpib Rootsis Lundi ülikoolis astrofüüsikat, et liikuda oma unistuse suunas – saada teadlaseks.

Kristiina tegeleb tähefüüsikaga ja seega ongi tema jaoks tähed väga põnevad. «Vaatad tähistaevasse ja näed tähti seal kusagil kaugel säramas. Näed neid väikeste punktidena, aga tead, et tegelikult on nad päris massiivsed ja nende taga on huvitavad protsessid. Ja siis suunad oma teleskoobitoru nende poole, võtad spektri üles ja sinu ees avaneb terve suur maailm! Tähed on kuidagi käegakatsutavad, aga samas väga kauged,» kirjeldab Kristiina.

Kristiina tunneb Lundis õppides iga päev ahhaa-hetki. «Kui ma bakalaureusetööd tehes pusisin spektrite kallal ja lugesin iseseisvalt teooriat, siis võis ikka tekkida neid asju, millest toona päris hästi aru ei saanud. Siin õppides on väga palju spetsialiseeritud aineid ja seega tekibki neid selgusehetki palju,» ütleb ta.

Südamesoovi kuulamine

Kuigi Kristiina tuli esialgu Tartu ülikooli geograafiat tudeerima, põles tema südames soov õppida kunagi astrofüüsikat.

«Usun, et kõik keskkooli lõpetajad teavad, kui keeruline on valida, mida pärast lõpetamist teha. Mäletan, et kunagi teismeeas astronoomiahuvilisena mõtlesin, kuidas selleni jõuda, et just astronoomiaga tegeleda. Uurisin, et Eestis tuleb kõigepealt füüsikat õppida.» Kristiina ütleb, et ta pelgas füüsikaõpinguid ja tal oli väärarusaam, et see on vaid sünnipäraselt erakordselt nupukatele inimestele ja et tema ei sobi sinna.

«See oli muidugi täiesti vale mõtlemine. Aga ma viskasin tookord selle mõtte ikkagi nurka ja arvasin, et mul ei tasu proovidagi. Nii tulingi Tartu ülikooli geograafiat õppima, aga avastasin üsna pea, et ei kujuta end tulevikus sel alal kuidagi ette.» Seega võttiski Kristiina südame rindu ja asus hoopis füüsikat õppima. «Pärast seda ootasin füüsikat tudeerides pikisilmi, et saaksin ühel hetkel astrofüüsikat õppima minna. Teadsin, et mul tuleb välismaale minna, sest Eestis astrofüüsika magistrantuuri ei ole.»

Lundi ülikoolis õpetatakse nii üldisemaid astronoomiaaineid nagu tähtede struktuur ja evolutsioon või galaktikaväline astronoomia, kui ka rohkem spetsialiseeritud aineid.

Praegu on Kristiinal käsil näiteks sellised ained nagu vaatluslik astronoomia ning kiirguslikud protsessid ja tähtede atmosfäärid. «Meile õpetatakse, kuidas kasutada astronoomia «tööriistu», kuidas kasutada oma töös programmeerimiskeeli ja statistikat ja palju muudki,» loetleb Kristiina. Sealne õpe on tema sõnul väga interaktiivne, toimub palju arutelusid. «Väga palju on rühmatöid! Siin on arutelu iga nurga peal, see on väga mõnus!» rõõmustab ta.

Sealne õppimissüsteem tähendab, et korraga on tudengil käsil vaid paar ainet. «Kõik ained on 7,5 EAP-d ja näiteks praegu on mul ainult üks aine peale magistriprojekti. Seesugune süsteem on hea, sest mina ei suuda rööprähelda ja Tartus oli mul pidevalt probleeme sellega, et viis ainet oli korraga. Ma ei suutnud ühele ja teisele keskenduda ning tekkis kaos,» sõnab ta.

Magistrantuuris õppides uurib ta Päikese naabruses asuvaid B-skeptritüüpi tähti ja tema sõnul ongi paljud tähed, mida taevas näeme, B-tähed. Need on massiivsed tähed – võrreldavad kolmest kuni 15-kordse Päikese massiga ja on kaugele vaadeldavad.

«Kui vaatame massiivset tähte, siis võime olla üsna kindlad, et ta asub paigas, kus ta sündis. Galaktikas sünnivad tähed tähetedevahelisest ainest ja kui teeme kindlaks tähe koostise, siis saame teada ka selle, missugune oli galaktika keskkond, kus ta sündis,» kirjeldab Kristiina. Tähed sünteesivad kergematest elementidest raskemaid elemente ja kui täht sureb, paiskub täheaine tähtedevahelisse ruumi. Sellest sünnivad uued tähed, mis on natuke teistsuguse algse keemilise koostisega, kui eelmine põlvkond ning raskemate elementide sünteesimine jätkub.

Kristiina Verro tahab pärast magistriõpinguid jätkata doktorantuuris, et olla iga päev targem kui eile. (Foto: Erakogu)

Õppimine on täiskohaga töö

Peale õppimise, loengute ja rühmatööde on Kristiinal ka palju koosolekuid ja seminare. «Meile anti ruum ja töölaud Lundi observatooriumis ning hommikul lähedki nagu tööle. See on täispikk tööpäev, sest peale loengute käid erinevatel seminaridel ja koosolekutel. Samuti kulub magistriprojekti peale enamus ajast,» kirjeldab Kristiina.

Koju jõudes tegeleb ta asjadega, mis lahutavad meelt. «Kodus olles ei taha ma kooliga tegeleda, sest ma ei taha läbi põleda. Siis panengi tavaliselt kõik nurka ja loen näiteks ulmekirjandust.» Peale selle meeldib Kristiinale vaadata sarja «Star Trek» või dokumentaalfilme ja käia matkamas. «Kui nädalavahetusel on ilus ilm, siis käin kusagil lähedal matkamas või jalutamas. Hiljuti hakkasin ka zumba’ga tegelema, sest kogu aeg ei ole hea ainult istuda. Pealegi meeldib mulle väga Ladina-Ameerika ja Hispaania kultuur.»

Kristiina õpib hobi korras ka hispaania keelt. «Peale selle, et mulle see keel meeldib, on paljud Euroopa teleskoobid hispaania keelt rääkivates riikides ja vaatluslikule astronoomile on kasulik seda keelt osata,» põhjendab ta.

Kuidas hakkama saada?

Kristiina on Rootsis õppides väga rahul, et saab tegeleda erialaga, mis on tema kirg. Võimaluse selleks leidis ta Skype’i ja IT akadeemia stipendiumist ja ta ütleb, et ilma selleta oleks väga keeruline olnud hakkama saada. «Ei ole palju välisõpinguid toetavaid stipendiume ja kuna Rootsi on võrreldes Eestiga kallis riik, siis on siin väikeste stipendiumitega raskem toime tulla.»

Pärast Tartu ülikooli lõpetamist teadis ta, et tal ei ole muud võimalust kui minna õppima välismaale, sest Eestis ei õpetata astrofüüsikat. «Käisin ringi ja arvutasin peas ümber elamiskulusid, mõeldes välja reaalseid ja mittereaalseid ideid kust raha saada ja kuidas piisavalt kokku hoida. Siis võtsin aga Skype’i stipendiumikonkursist osa.» Kristiina kandideeris, kuid ei olnud enda edus kuigi kindel.

«Ometi kutsuti mind vestlusele. Muidugi muretsesin eelnevalt, mida nad minult küsida võiksid ja kuidas saaksin neile suurepäraselt vastata. Aga pärast sinna ruumi astumist olid kõik kogutud mõtted peast kadunud ja hakkasin lihtsalt lobisema nagu alati,» ütleb ta naerdes. Ta lisab, et võib-olla komisjonile meeldis, et ta rääkis särasilmselt sellest, kui äge on astronoomia. «Tol aastal said stipendiumi kolm inimest ja mina osutusin üheks neist. Võib öelda, et suur koorem langes õlgadelt!» ütleb ta kindlalt.

Taevane ilutulestik

Tartu ülikoolis kaitstud bakalaureusetöö eest pälvis Kristiina toona tunnustuse: ta võitis riiklikul konkursil esimese preemia. Töös uuris ta noovajäänuki GK Persei omadusi. Noovajäänuk tähendab, et kaksiktähe süsteemis toimub täheaine ülekanne ühelt tähelt valgele kääbustähele ning ühel hetkel paisatakse see täheaine plahvatuslikult kaksiktähest eemale. Nii tekib tähistaevasse ilutulestik, mida saab teleskoopidega vaadelda.

«GK Perseid kutsutaksegi Ilutulestiku udukoguks! GK Persei on meile üsna lähedal ja tegemist on päris energilise noovajäänukiga – täheaine liigub kaksiktähest eemale nii, et näeme seda maapealsete teleskoopidega,» selgitab Kristiina.

2004. aastast kuni 2011. aastani tehti noovajäänukist 19 pilti. «Koos arhiivist leitud piltidega katame aga noovajäänuki 25-aastase evolutsiooni! Mina võtsin ette täheaine gaasiklombid, mida kutsume hellitavalt mullikesteks, ja hakkasin pilt pildi haaval mõõtma nende asupaika ja heledust. Määratlesin ühe mullikese ja vaatasin, kuidas see aasta-aastalt liigub,» ütleb ta. Nii mõõtis Kristiina väga paljusid mullikesi oma juhendaja Tiina Liimetsa teadustöö tarbeks.

Mullikeste mõõtmisega on võimalik välja arvutada gaasiosakeste liikumine ja nende kiirus taevasfääril. Samuti vaadeldi, kas vahepeal on liikumine aeglustunud. Analüüsitud ainestiku põhjal sai öelda, et mullikesed liiguvad ühtlaselt kaksiktähest eemale ja aeglustumist ei märgatud. «Meie jaoks oli see üllatav, sest varasemad arhiivipildid näitasid ainet vaid kaksiktähest edela osas ja ka teistes valguse lainealades on vaadeldud ebasümmeetrilist jäänukit.» Kuigi tähed ise on sümmeetrilised, asub väljapaisatud täheaine tähe ümber tihti asümmeetriliselt, kas väljapaiske asümmeetria tõtti või aeglustub lihtsalt üks osa rohkem.

Pärast magistriõpingute lõpetamist plaanib Kristiina kindlasti doktorantuuri astuda. «Muud võimalust ei ole, sest teadlaseks ei saada pooliku haridusega. Unistan elust, kus olen iga päev targem kui olin eile ja et olen kunagi vana muhe professor, kes õpetab uut põlvkonda!»

Artikkel ilmus Tartu ülikooli ajakirjas Universitas Tartuensis.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: