Keeleüksused jagatakse laias laastus kaheks – sõnavaraks ja grammatikaks. Sõnavara sisaldab sõnatüvesid (nt isa, auto), grammatika aga koosneb grammatilisest üksustest, näiteks käändelõpud (isa-ga, auto-le), kõneviisitunnused (sõit-vat), ajavormide tunnused (sõit-si-n). Grammatikaüksusi kasutame selleks, et sõnatüvesid omavahel fraasideks ja lauseteks siduda (nt „Isa sõitvat autoga“).

Kui sõnavara olemus on tavakasutajale üsna selge ja lihtsasti hoomatav, siis sõna "grammatika" toob meile tihtipeale meelde halbu mälestusi ema- või võõrkeele tunnist ning seostub kahetsusväärselt paljudel inimestel sellega, mis on õige või vale, kuidas tohib või ei tohi öelda. Tegelikult on grammatika aga samuti midagi loomulikku, mille kasutamist me vähemalt oma emakeeles tavaliselt üldse tähele ei pane. Peavalu valmistavad keelekasutajatele vaid üksikud probleemkohad. Need näitavad tavaliselt seda, et keeles on midagi muutumas.

Keele muutumine võib hõlmata mitmeid aspekte. Näiteks muutub sõnavara, kui kasutuselt kaovad sõnad, mida enam vaja ei ole (nt ruhi – puutüvest õõnestatud piklik majapidamisnõu; küna). Samuti tekib pidevalt juurde uusi sõnu, sest tekib uusi mõisteid, mida on vaja kuidagi nimetada (nt geelküüned).

Samamoodi muutub grammatika. Ka grammatika muutusi võib olla mitmesuguseid ja need võivad viia erineva tulemuseni, muuhulgas uute grammatikaüksuste tekkimiseni. Kui sõnavara võib uuendada kas laenamise või kasvõi sõnavõistluse korraldamise teel, siis grammatikat üldiselt sel viisil uuendada ei saa. Poleks ju mõeldav, kui otsustataks, et eesti keelde tehtaks järsku uus kääne (nt põhjustav), mille käändelõpp oleks näiteks -ert. Sellist üleöö toimunud muutust ei oleks võimalik keeles juurutada, sest keelekasutajad ei võtaks seda omaks.

Ent kuidas siis toimub grammatika muutus, kust on grammatilised vormid tulnud ning kas neid tekib ka praegu juurde?

Kust grammatika tuleb?

Üks viis grammatiliste üksuste teket seletada on grammatisatsiooniteooria. Selle teooria järgi tekivad grammatilised üksused sõnavarast. See on pikk ja järkjärguline protsess ning toimub tavaliselt keelekasutajale märkamatult. Selle teooria kohaselt on grammatilised üksused (nagu näiteks käändelõpud) olnud kunagi kõige tavalisemad sõnad. Kuigi eesti keele käändelõpud ei ole enamasti tagasiviidavad mingi konkreetse sõnani – meie kirjakeele ajalugu on selliste muutuste jälgimiseks enamasti liiga lühike – on meil andmeid ühe hiljem tekkinud käände, nimelt kaasaütleva (isa-ga, auto-ga) kujunemise kohta.

On teada, et käändelõpp -ga on arenenud sõnavormist kansak, mis on tähistanud rahvast, kuid mida tänapäeva eesti keeles enam ei kasutata. Esmapilgul ei pruugi olla selge, kuidas vormist kansak on saanud ‑ga, kuid see protsess on osaliselt jälgitav meie kirjakeele ajaloos, kus näeme, et algvorm on järk-järgult lühenedes teinud läbi järgmised muutused: kansak > kāsak > kāsa > kaas/kahs > ka(h) > -ga.

Peale vormi kulumise on kulunud ka grammatikaüksuseks saanud sõna tähendus. Algselt kandis sõna tähendust “rahvas”, kuid tänapäeva keeles on sellel grammatikaüksusele omaselt palju abstraktsem tähendus “koosolemine” (nt isa-ga ’isaga koos’). Kuigi nende kahe tähenduse seos ei pruugi enam päris ilmne olla, võib seda siiski aimata. On ju tõsi, et rahva hulgas olles ei ole me üksi, vaid kellegagi koos. Sellised tähenduse ja vormi muutused toimuvad tavaliselt aastasadade ja -tuhandete jooksul ning nii saavad uued grammatilised üksused keele osaks kõnelejale märkamata.

Grammatilised sõnad

Muide, ka sõnad "kaasas", "ka" ja "kah" on tagasiviidavad samale kansak-algvormile ning nagu ülal esitatud ahelast paistab, moodustavad need vaheastmed sõna kujunemisel käändelõpuks. Kuigi need on käändelõpu niinimetatud varasemad vormid, ei ole need nüüdiskeelest ära kadunud, vaid jäänud koos käändelõpuga -ga paralleelselt kasutusele kandes sellele lähedasi, kuid mitte päris identseid tähendusi. Seesuguseid sõnu nimetatakse muutumatuteks sõnadeks ehk grammatilisteks sõnadeks, ning neid võib käsitleda kui sõnavara ja grammatika piirimaile jäävaid juhte.

Selliseid piirimail paiknevaid sõnu ei ole eesti keeles aga üks ega kaks, vaid terve hulk – muu hulgas kuuluvad siia alla eesti keele tagasõnad (nt peal, juures, käes, kõrval, otsas, pärast), mis ei ole (veel) käändelõppudeks arenenud, kuid on tagasi viidavad oma täistähendusliku vormini (pea, juur, käsi, kõrv, ots, pära). Nende sõnade puhul on toimunud samamoodi nii tähenduse kui ka vormi muutus. Näiteks lausetes “Tass on laua peal” või “Töötab õpingute kõrvalt” ei kanna peal ja kõrvalt enam kehaosa tähendust, vaid esimene (peal) viitab ruumile ja teine (kõrval) hoopis abstraktsele lisandussuhtele.

Seejuures on oluline tähele panna, et siin ei ole tegemist vaid kujundliku kasutusega, vaid sõna kasutuses esinevad grammatiseerumise tunnused. See tähendab, et esinevad teatud jooned, mille alusel võib sõnu pidada sarnasemaks grammatiliste üksustega (nt käändelõppudele) kui nende nimisõnast algallikaga. Sellele viitab näiteks asjaolu, et peal väljendab sama tähendust kui alalütlev käändelõpp -l („Tass on laual“, „Tass on laua peal“) ning sõna kõrval kasutuskontekstid ei ole piiratud vaid sõnadega, mis tähistavad kõrvadega olendeid/asju. See tähendab, et kõrval tähendus on sedavõrd kulunud, et saame öelda "õpingute kõrval" hoolimata sellest, et õpingutel kõrvu ei ole.

Liitsed grammatilised sõnad

Kuigi grammatiseerumisprotsessis toimub üldiselt sõnade tähenduslik ja vormiline kulumine, ei pea grammatisatsioon tingimata kaasa tooma sõna lühenemist. Vastupidi, saame rääkida ka liitsetest grammatikaüksustest ehk grammatilistest sõnadest, mis koosnevad mitmest (kas kokku või lahku kirjutatud) sõnast. Sellised liitsed grammatikaüksused on olemas nii inglise keeles (in front of ’ees’, by virtue of ’tulenevalt’) kui ka näiteks saksa, prantsuse, portugali, hollandi ja rootsi keeles. Liitsete grammatikaüksuste tekkimist on märgata ka eesti keeles.

Selliste üksustena võiks nimetada näiteks järgmisi sõnu ja fraase: seljataha, käe all ja kaela peal, mille kasutuses avalduvad samuti grammatiseerumise tunnused. See tähendab, et nad ei väljenda tingimata otsest tähendust („Jookseb kellegi selja taha peitu“, „Tema käe kõrval lebas puruks rebitud ümbrik“, „Kaela peal on sünnimärk“), vaid võivad edasi anda ka abstraktsemaid tähendusi („Pikk päev jääb selja taha“ (on "möödas") või „Laps jäi vanavanemate kaela peale“ ("koormaks")). Peale selle võivad need fraasid esineda koos sõnadega, mis tähistavad asju, millel pole kehaosi, näiteks kapital („On tegutsenud nii kodu- kui välismaise kapitali käe all“).

Liitseks üksuseks kokku sulandumist näitab ka suur segadus selliste fraaside õigekirjaga. Kuna kehtiva reegli järgi ei peeta suuremat osa neist liitsõnadeks, tuleks need kirjutada lahku, tegelikus keelekasutuses leiab aga tihti ka kokkukirjutusi (käeall, kaelapeal).

Mõnede liitsete grammatiliste sõnade puhul näeme grammatiseerumist lausa mitmel tasandil korraga. Nii on lihtkaassõna peal tekkinud nimisõnast pea, kuid nüüd on ta komponent ka liitses kaassõnas kaela peale (nt jääb sots-süsteemi kaela peale ’koormaks’). Tänapäeva kõnelejat ei häiri see aga kuidagi, et ühes väljendis kaks kehaosa (kael ja pea) koos on, sest tema lähtub sellest, mis on nende üksuste tähendused nüüdiskeeles.

Grammatika muutub aeglaselt

Kuigi eesti keel on lausa kurikuulus oma grammatilise rikkuse poolest, toimub meil, nagu kõigis teisteski keeltes, pidev protsess, milles tekib üha uusi grammatilisi üksusi. See protsess on väga aeglane ning keeles on samaaegselt kasutusel üksused, millest osa on lähemal sõnavarale, osa grammatikale. Seega näeme, et sõnavara ja grammatika ei ole kui kaks eraldi kasti, millest ühes on sõnad ja teises grammatikaüksused, vaid kui sujuvate üleminekutega kett, milles on omavahel seotud lülid.

Kui kolm siin vaadeldud grammatiseeruvat üksust – käändelõpud, grammatilised sõnad ja liitsed grammatilised sõnad – sellele ketile asetada, on selge, et kõige grammatilisemad on neist käändelõpud (‑ga), siis tulevad grammatilised sõnad (peal) ning alles seejärel liitsed grammatilised sõnad (kaela peal). Viimastel on veel "päris“ grammatikaüksuseks saamiseni üsna pikk tee, kuid ei ole sugugi välistatud, et ükskord ei ole neist alles rohkem kui üks kahetäheline käändelõpp.

Tutva ka Anni Jürine doktoritööga "The development of complex postpositions in Estonian: A case of grammaticalization via lexicalization" ja Anni Jürise ning Külli Habichti ühise artikliga “Kaassõnade tsükliline areng” ajakirjas Keel ja Kirjandus (2013).