Birute Klaas-Lang: tuhat tundi eesti keelt ja ikka ei oska rääkida ehk riigikeeleõppest Eesti muukeelses põhikoolis
Äsja tutvustatud OECD raporti Eesti hariduse alastes ettepanekutes oli eraldi tähelepanu pööratud vene emakeelega laste eesti keele õppele. Raportis tõdeti, et kehva riigikeele oskusega seotud probleemid tekitavad venekeelsetele õpilastele haridussüsteemis barjääre, mis on vastuolus võrdsete võimaluste ning võrdse kohtlemise printsiibiga, vahendab Tartu ülikooli (TÜ) eesti keele (võõrkeelena) professor Birute Klaas-Lang.
Märtsis esitleti Tallinnas TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudi poolt 2014-2015 valminud uuringuid, mis analüüsisid riigikeele õpet Soomes, Lätis, Leedus, Iirimaal ja Kanadas Ontario provintsis ning pakkusid samas ka võrdlust Eestiga.
Uuringute eesmärk oli anda ülevaade nimetatud riikide riigikeele õppe kogemusest, rõhuasetusega põhikooli või sellele vastava kooliastme riigikeele ainekavadel. Riigikeele ainekavad paigutati uuritavate riikide hariduskorraldusliku ja keelepoliitilise õigusruumi konteksti, samuti toimusid Eestis, Soomes, Lätis ja Leedus koolikülastused eesmärgiga teha fookusgruppide intervjuusid õpilaste, õpetajate ja koolide juhtkondadega, aga ka vaadelda koha peal riigikeele õpet ja riigikeelset aineõpet. Eestis, Lätis ja Leedus külastati venekeelseid põhikoole, Leedus lisaks ka poolakeelset, Soomes soome-eesti kakskeelset põhikooli.
Uurimisrühma koosseisu kuulusid eesti ja üldkeeleteaduse instituudi teadlaste (professor Birute Klaas-Lang, lektor Tiina Kikerpill, vanemteadur Kristiina Praakli) kõrval ka TÜ maailma keelte ja kultuuride kolledži teadlased: doktorant Ilze Zagorska ja lektor Ülle Türk. Eesti muukeelsetes põhikoolides viisid intervjuusid läbi magistrandid Alla Lašmanova ja Anni Peedisson.
Kui võrdlusriikides tegi uurimisrühm tööd ühes-kahes välja valitud koolis, siis Eestis olid vaatluse all eesti keele õppe seisukohast 10 edukamat ja 10 vähem edukat vene õppekeelega kooli. Mõlemas kategoorias uuriti juhtkonna ja õpetajate ning 9. klasside õpilaste hoiakuid eesti keele kui riigikeele õppe suhtes. Lisaks analüüsiti nende koolide arengukavu, põhikirju jt dokumente, hõlmates ka koolide (ametlike) hoiakute ja väärtuste dimensiooni.
Riikide ajalooline ja keeleline kujunemine mõjutavad olulisel määral nende keelepoliitilisi ja hariduslikke valikuid. Eesti jaoks on oluline võtta arvesse naaberriikide Läti ja Leedu kogemust, kus on üks riigikeel nagu Eestis ning ajalooliselt kujunenud märkimisväärne riigikeele mitteoskajate arv. Aga ka ajalooliselt stabiliseerunud ametlikult kakskeelsete riikide kogemus keeleõppe, keelepoliitika ja hariduse valdkonnas aitab Eestil näha rohkem võimalusi ohustatud riigikeele kaitseks (Iirimaa näitel) ning edukaks suurte rahvusvähemuste lõimimiseks (Soome ja Kanada näitel).
Eesti keele kui teise keele õppe üks sõlmküsimusi ongi olnud keeleoskustase, mille õpilased põhikooli lõpuks saavutavad ning selle piisavus õpingute jätkamiseks. Uuringu läbiviijad pidid otsima vastust küsimusele, miks suures mahus (umbes 1000 tundi) eesti keele õpet ei anna põhikooli lõpetajale valmisolekut jätkata edukalt eestikeelset aineõpet gümnaasiumis. Kas põhjus on ainekavas, õpetajas, õpetamises või hoopis õpilaste hoiakutes riigikeele õppe vajalikkuse osas?
Uuringud tõid välja, et Eesti riigikeele (E2) ainekava ei eristu teiste riikide ainekavadest ei positiivselt ega negatiivselt: võrreldud ainekavad on sarnased nii oma nõuete, koostamise aluste kui ka õppesisu poolest. Küll aga ei ole E2 õpe ainekava tasandil korraldatud kõigi sihtrühmade vajadusi arvestades: kuigi eestikeelse õppe vorme on kasutusel mitu (nt varajane või hiline keelekümblus, osaline eestikeelne aineõpe, eesti keele süvaõpe), on ainekava kõigile ühine. See aga ei paku õppe korraldamisele, kavandamisele ja läbiviimisele piisavat tuge.
Riigikeele õpet tuleks vaadelda laiemalt, mitte ainult vene kooli kontekstis, sest suur hulk muukeelseid lapsi õpib eestikeelses koolis. Lisaks vajadusele kirjeldada õppekavas eesti keele õpet vene põhikoolis kasutatavates eri programmides on vajadus ka Eesti keele ühtse tugisüsteemi järele eesti õppekeelega koolides. Niisuguse süsteemi loomisel saab eeskujuks võtta Soome riigikeele (soome keele) õppe korraldust. Kui Läti ja Leedu põhikoolide õppetöö aluseid võib ehk pidada Eestile kõige lähedasemaks ja mitu kirjeldatud probleemi osutus Eestiga sarnaseks, siis Soome põhikool eristub selgelt, kuna ainuüksi õppetöö korralduse alused lähtuvad teistest printsiipidest, kus põhirõhk on märksõnadel individuaalsus, võrdsus ning õppijakesksus.
Töörühm tegi uuringutele tuginedes ka ettepanekuid riigikeele õppe tulemuslikkuse parandamiseks ja riigikeele õppimise motivatsiooni tõstmiseks.
Ainekavadega seonduvalt oli soovitusteks koostada detailsemad ainekavad erinevate õppevormide jaoks (keelekümblus, osaline eestikeelne aineõpe, eesti keele süvaõpe); koostada ainekavadele vastavad õppematerjalide komplektid ning metoodilised juhised õpitulemuste saavutamiseks, sh sooritusnäidised koos selgitustega saavutatavate tasemete kohta; koostada ainekava rakendamist toetavaid abimaterjale, nt klasside kaupa lahti kirjutatud konkretiseeritud ainekavad. Töörühm soovitas ka luua portaal, kus abimaterjalid ja õppematerjalide retsensioonid, analüüsid, jagatud kogemused ja teave koolituskursuste kohta oleks kõigile kättesaadav. Vajalik oleks ka tõhustada kontrolli selle üle, et kasutusele võetavad õpikud vastaksid ainekavale mitte ainult sisuliselt, vaid ka ainedidaktiliselt.
Tase, millele peaks Eesti muukeelse põhikooli õppijad jõudma, on ainekavade analüüsi põhjal Soomega sama või isegi kõrgem (E2 õpitulemuste „hea“ saavutus on kõigis osaoskustes B1.2 ning „väga hea“ B2.1). Seega on vaja välja selgitada, miks osa õppijatest ei jõua sellele tasemele. Sellised õpilased kuuluvad ilmselt nii-öelda riskirühma ja nõuavad koolilt ja õpetajalt eraldi tähelepanu.
Töörühm soovitas töötada välja tugiprogrammid lisaõpet vajavatele riskirühma õpilastele ning vajadusel leida vahendid kahe õpetaja (aine- ja keeleõpetaja) kasutamiseks riigikeelsetes ainetundides. Samuti juhiti tähelepanu vajadusele uurida õpilaste põhikooli järgset haridusteed: kes ja kus (gümnaasium, kutsekool) oma haridust jätkab; kuidas need, kes jätkavad gümnaasiumi eestikeelses aineõppes, sellega toime tulevad.
Uuringud kinnitasid järeldusi selle kohta, et keele omandamise seisukohast on väga oluline sihtkeelekeskkonna, see tähendab eesti keele keskkonna olemasolu. Võimalused kasutada keelt igapäevases elus, eakaaslastega suheldes, teiste ainete tundides, koolis riigikeelt emakeelena rääkivate õpetajatega suheldes, huvitegevuses aitavad oluliselt kaasa keeleoskuse arengule. On piirkondi, kus muukeelse kooli õpilasel on kerge leida riigikeelset keskkonda. Samas on piirkondi, kus õpilastel peaaegu puudub võimalus väljaspool kooli eesti keelt kasutada. Meetmete väljatöötamisel on oluline võtta arvesse Eesti piirkondlikke keelelisi eripärasid. Kuna perede sotsiaal-majanduslik taust on samuti väga erinev, vajab just (eestikeelne) huvi- ja projektitegevus riiklikku rahalist toetust, et pakkuda kõigile lastele võrdseid võimalusi selles osalemiseks.
Töörühma ettepanek on alustada riigikeelset aineõpet kõikides koolides võimalikult vara, see tähendab juba algkoolis; toetades aineõpetajate ja riigikeele õpetajate koostööd, mis leiaks väljundi näiteks loomingulistes ja teistes arendavates projektides. Töörühm soovitas ka luua rohkem võimalusi õpilasvahetuseks ja ühisprojektideks eesti koolidega, eestikeelseks huvitegevuseks, suvelaagriteks, ekskursioonideks ja kultuurireisideks Eestis, et laiendada õpilaste teadmisi Eesti geograafilisest ja kultuurilisest mitmekesisusest.
Õppija motiveeritus tõstab õppe tulemuslikkust
See kehtib muidugi mitte ainult keeleõppes. Motivatsioon omakorda sõltub olulisel määral õpitava aine (praegusel juhul eesti keele) staatusest ja prestiižist venekeelses kogukonnas. Paraku näitavad uuringud pigem inglise keele ja mitte riigikeele kõrget staatust, seda kõigis Balti riikides. Eesti keele väärtustamine, mitte ainult strateegiates, vaid igapäevastes eesti keele kasutaja tegevustes, on Eestis kogu ühiskonna ja mitte ainult muukeelse kooli ülesanne, millega Eesti riigis tuleks tõsiselt tegelda.
Kõigis külastatud koolides tuli fookusgrupi intervjuudes välja, et riigikeele õppes lähtuvad õpilased pigem pragmaatilistest eesmärkidest, see tähendab instrumentaalsest motivatsioonist, mis seostab riigikeele hea oskuse paremate õppimis- ja töövõimaluste ja lõppkokkuvõttes ka materiaalsete hüvedega. Tõsi, ka instrumentaalne motivatsioon ergutab igati keeleõpet. Siiski paistab intervjuudes silma, et väga vähe on tunnetuslikku seost õpitava keele ja kultuuriga. Tegemist on muidugi väga kompleksse probleemistikuga, mille lahendust on raske pakkuda ainekava, õppematerjalide ja õppemetoodika arendamise soovitustega. Kuidas ja mis meetmeid oleks võimalik kasutusele võtta, et tõsta muukeelses koolis eesti keele prestiiži ja väärtustada muu õppekeelega koolide riigikeele õpetajate rolli ühiskonnas tervikuna, on ülesanne, millele lahenduste leidmine vajab poliitilisi otsuseid.
Õpilased ja pedagoogid peavad väga oluliseks riigikeele õppega paralleelselt ka oma keele ja kultuuri süvendatud õppimist, mis aitab kaasa tugevamate ja stabiilsemate sidemete tekkimisele oma kultuuriruumiga. Teiselt poolt tuleks sellesse õppesse rohkem lõimida võrdlust teiste keelte ja kultuuridega, sh eesti keele ja kultuuriga. Mitmekeelsus ja mitmekultuuriline taust on tänapäeval muutunud üha rohkem normiks. Õpilastele, kooli õppekeelest sõltumata, tuleks tutvustada mitmekeelsuse positiivseid aspekte ja edendada arusaama keelelise ja kultuurilise mitmikidentiteedi võimalikkusest ning selle toetavast ja arendavast mõjust isiksuse arengule.
Töörühm soovitas pakkuda riigikeele õppega paralleelselt õpilastele oma keele ja kultuuri süvendatud õppimist, toetades ühtlasi õppes ka oma emakeele ja kultuuri võrdlusi eesti keele ja kultuuriga. Samuti on ilmne vajadus pöörata erilist tähelepanu mitmekeelsust ja mitmekultuurilisust tutvustavatele ja väärtustavatele tegevustele, näiteks tandemõpe eesti eakaaslastega, eri emakeelega õppijate mõttekojad ja aruteluringid jne.
Õppijate keeleoskuse arendamisel on määrav roll õpetajal
Lisaks laitmatu riigikeele oskusega õpetajatele toetavad õpilaste keeleoskuse arengut riigikeeles ainet õpetavad pedagoogid. Juhtumianalüüsis kogutud andmete võrdlus Eestis kogutud andmetega osutab päris tugevatele puudujääkidele Eesti muukeelsete koolide õpetajate ettevalmistuses. Seetõttu soovitabki töörühm pöörata rohkem tähelepanu muukeelsete koolide õpetajate eesti keele oskuse, aga ka erialatundmise tasemele.
On ka vajadus töötada välja süstemaatilised täiendusõppe programmid erinevatele sihtrühmadele (aineõpetajad, riigikeeles õpetatavate ainete õpetajad, keeleõpetajad) nii keele, metoodika kui ka lõimitud aine- ja keeleõppe alal. Kõrgkoolide õpetajakoolituses tuleks pöörata oluliselt rohkem tähelepanu muu emakeelega tulevaste riigikeele õpetajate ja aineõpetajate eesti keele oskuse arendamisele. Üks võimalus oleks luua akadeemilise mobiilsuse programm, mis võimaldaks Ida-Virumaa üliõpilastel vähemalt ühe semestri õppida eesti keele keskkonnas.
Töörühm soovitab lülitada õpetajakoolituse programmidesse ja pakkuda täienduskoolituses kultuuridevahelise pädevuse kursusi, samuti kursusi, mis tänapäevasel teaduslikul tasemel käsitleksid mitmekeelsust ja -kultuurilisust, sh identiteediloomes. Kindlasti tuleks soodustada muukeelsete õpetajate erialast suhtlemist ja koostööd riigikeelsete õpetajatega nii koolidevahelise koostöö, ühiskoolituste ja -konverentside kui ka kultuuriürituste kaudu ning korraldada muukeelsetele õpetajatele suunatud eesti keele ja erialase täienduskoolituse raames ka eesti kultuuri tutvustavaid üritusi.
Uuringud: Arvamusi ja hinnanguid riigikeele õppe korraldamise kohta vene õppekeelega koolides ja Eesti, Läti, Leedu, Soome, Iirimaa ja Kanada riigikeeleõppe võrdlev uuring.
Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool