Namiibia ja Austraalia ''haldjaringid'' said seletuse ({{contentCtrl.commentsTotal}})

''Haldjaringid'' Austraalias.
''Haldjaringid'' Austraalias. Autor/allikas: Kevin Sanders

Ida-Aafrika rohumaid täpistavad korrapärased ''haldjaringid'' on külvanud teadlaste hulgas hämmingut juba kümneid aastaid. Nüüd on miljoneid analoogseid ringe silmatud ka kümne tuhande kilomeetri kaugusel, pakkudes nende tekkemehhanismile viimaks ühest seletust.

 

Kuigi vaime, väiksemaid jumalusi ja maaväliseid olendeid ei peeta elujõuliste selgitustena vähemalt teadlaskonna silmis enam ammu, pole võimalikest mehhanismidest puudus. Mõned on näiteks viidanud oma elutegevusega teisi mürgitavatele taimedele, teised aluskivimitest õhkuvale radioaktiivsele gaasile. Tõsisemat konkurentsi on aga teineteisele pakkunud seletused, mille kohaselt on tegu termiitide ehitusimega või on tegu suurepärase näitega ökosüsteemi iseorganiseerumisest.

Esimesel juhul närivad termiidid sihilikult oma pesa lähistel taimede juuri, et need kuivaksid, jättes maapinnale kuiva liivaga kaetud sõõri. Pinnasele langevaid ja selles imenduvaid veepiisku saaksid seejärel enda huvides kasutada hoopis termiidid. ''Haldjaringide'' korrapärase asetuse taga oleks erinevate termiidipesade vaheline tihe konkurents. Teisel juhul kasutaksid aga taimed ise kohati sedavõrd palju vett, et muudaksid teatud piirkonnad sedavõrd kuivaks, et seal ei kasvada ükski taim.

Viimase paikapidavuse kasuks näis kõnelevat juba enne mitu argumenti – ''haldjaringe'' võib näha vaid kuivades piirkondades ja need hakkavad kahanema vihmasadude järel. Nende Austraalia analoogide uurimine annab termiidi hüpoteesile veel ühe hoobi – ringide asukoht ei sõltu putukate paiknemisest. Küll aga on võimalik pinnase temperatuuri ja selles niiskusesisalduse mõõtmiste põhjal koostatud arvutimudeli põhjal jäljendada ringide tekkimist sedavõrd täpselt, et need sarnanevad looduses nähtavale.

Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes ilmunud üksikasjalikuma selgituse kohaselt vajavad suuremaks kasvavad taimed rohkem vett ja muudavad oma ulatuslikuma juurevõrgustikuga ümbritsevat pinda pudedamaks, mille mõjul imbub vesi pinnases just nende suunas. Kui suuremate taimede lähistel kasvavatele riigikaaslastele tuleb see ainult kasuks, siis neist kaugemale jäävad taimed hakkavad selle toimel närbuma. Paarimeetrise läbimõõduga sõõridel tekkivad üksikud veekonfliktid laienevad kümnetele ja kümnetele ruutkilomeetritele.

Sisuliselt näib olevat seega tegu järjekordse näitega Turingi mustritest, mida kirjeldas inglise matemaatik Alan Turingi sebrade triipude kontekstis juba 1952. aastal. Sellest ajast saadik on sarnasele korrapärale alluvaid mustreid täheldatud ka mitmel pool mujal, alates merekarpidest ja sõrmede rakkudest lõpetades kõrbetaimede täpse paiknemisega.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: