Raul Eamets: Sisseränne võib majandusele ka kasulik olla
Globaliseerumine on paratamatu – see tähendab, et liiguvad ideed, teenused, kaubad ja kapital ning varem või hiljem hakkavad liikuma ka inimesed. Öelda täna, et saame rände vastu sõdida, on sama hea, kui üritame väljalastud hambapastat tuubi tagasi toppida, räägib Tartu ülikooli makroökonoomika professori Raul Eamets tööjõu sisserändest ja vajadusest Eesti majanduse kontekstis.
Oleme Eesti ühiskonnas olukorras, kus meie rahvastik ja maksumaksjate arv väheneb. Ühelt poolt loodan siiralt, et eestlaste sündivust on võimalik materiaalsete vahenditega stimuleerida ning me näeme tulemusi hiljemalt kolme-nelja aasta pärast, mil järgmisel aastal planeeritava kolmanda lapse toetuse mõju hakkab eeldatavasti meie kahe lapsega naiste sündivuskäitumist muutma. Loodame.
Lisaks aitab rahvastiku vähenemist kompenseerida tootlikkuse tõus ja mitteaktiivsuse vähendamine (pensioniea tõstmine). Teatud reserv on ka töötute hulgas, kuigi tööpuudus on saavutanud praktiliselt kriisieelse madala taseme. Lõpuks tuleb meil kindlasti tegeleda ka tööjõu sissetoomisega.
Oluline märksõna on siinkohal tark migratsioonipoliitika – keda tuua, kellele seada piiranguid, kuidas aidata meie ettevõtjatel tööjõudu leida. Vaadates hetkeolukorda, võib öelda, et täna on sisse- ja väljaränne Eestis tasakaalustumas. Kui vaatame suurusjärke, siis umbes 50 protsenti tagasirändest moodustavad inimesed, kes on Eestist varem lahkunud ja tulevad nüüd tagasi, 25 protsenti tuleb ida poolt (SRÜ), 20 protsenti teistest Euroopa Liidu riikidest ning 5 protsenti kolmanda maailma riikidest.
Mündi kaks külge
Sisserändajad mõjutavad majandust, ettevõtlust ja tööturgu nii positiivselt kui ka negatiivselt. Positiivsest küljest võime öelda, et sisserändajad on tarbijad nagu me kõik ning nende tulekuga suureneb riigisisene kogunõudlus: suureneb kaupade ja teenuste sortiment – kõik me oleme käinud Hiina restoranis ja söönud Türgi kebabi; sisserändajad loovad uusi töökohti, keskmiselt on nende seas rohkem ettevõtjaid.
Lisaks eksisteerivad nö 3D-töökohad (dirty, dangerous, difficult ehk räpane, ohtlik, raske), mida kohalikud isegi kõrge palga eest teha ei taha. Sisserändajad muudavad ka tööturu paindlikumaks, nad on nõus kehvemate töötingimustega, paindlikuma tööajaga jne. Ettevõtjale on see kahtlemata positiivne, töötajale alati mitte.
Mündi negatiivsel küljel tõusevad esile sisserändajate lõimumise tõrked, mis omakorda toovad kaasa äärelinnade getostumise, kuritegevuse kasvu jne. Odavama tööjõu sissevool pikal perioodil pärsib ettevõtte konkurentsivõimet, sotsiaalne dumping ja varjatud tööturg soodustavad varimajanduse teket.
Erineva kvalifikatsiooniga inimeste mõju kohalikule tööjõule
Sinikraede ehk vähekvalifitseeritud tööjõu sissevool on üldjuhul seotud tööjõu pakkumise kasvuga. Meil ei ole täna vaja väga suurel hulgal kojamehi, labidamehi, hotelliteenindajaid ja teisi väga lihtsa töö tegijaid. See on see osa sisserändest, mis jõuab riiki nagunii, olgu siis legaalsel teel (põgenikud) või illegaalsel (vietnamlased Lõuna-Eesti lumistes metsades), vahet ei ole.
Tööjõu nõudlus ei pruugi nende puhul esialgu suureneda, aga pakkumine on ilmselgelt olemas. Kui pakkumine suureneb ja nõudlus jääb samaks, siis lihtne majandusseadus ütleb, et tööjõu hind läheb alla ehk palgad alanevad. Mida teeb kohalik tööjõud? Madalama palgaga on vähem kohalikke inimesi nõus töötama, seega me tõrjume osa kohalikku tööjõudu tööturult välja (nad jäävad töötuks) selle tõttu, et palgatase on alla surutud. Siinkohal aga rõhutan, et selle stsenaariumi eeldus on, et pakkumine suureneb, aga nõudlus ei kasva.
Kui vaadata valgekraesid ehk kvalifitseeritud tööjõudu – insenerid, IT inimesed, tulevikus arstid jne – siis need on inimesed, kelle puhul käib nn sõda talentide pärast. Meil on neid inimesi vaja, aga nad ei taha siia tulla. On palju paremaid ja atraktiivsemaid kohti, mis maailmas meelitavad, IT ja idufirma inimeste esimene sihtkoht on Silicon Valley jne.
Kuigi Eesti e-riigi kuvand on meie mainet väljaspool tõstnud kõrgemale, kui me seda täna ise Eestis olles ehk tajume, siis me ei ole ikkagi talentide esimeste sihtkohtade seas. Me peame ise talentide juurde minema ja need inimesed siia tooma. Näiteks Taani riik on seda päris edukalt teinud. Neil on loodud riiklik võrgustik, terve süsteem, mis tegeleb ettevõtetele inimeste värbamisega välismaalt. Sellele seltskonnale on nõudlus, nende inimeste värbamisest võidavad kõik – kasvavad palgad, kasvab hõive, nende inimeste tarbimine ja nendega täidetud töökohad omakorda tekitavad juurde töökohti, seal hulgas madalamapalgalisi töökohti.
Üha olulisemaks muutuvad ülekantavad oskused ehk üldpädevus
Kui küsida, mida tulevik toob, siis aus vastus on, et me näeme tänaseid trende ja arenguid, aga täpselt me ei tea. Kindel on see, et mida kaugemale me tulevikus mõtleme, seda olulisemaks muutub meie üldpädevus.
Üha olulisemaks saab oskus töötada inter- või transdistsiplinaarselt. Innovaatilised läbimurded tulevad valdkonnaülestest materjalide ja tehnoloogiate juurutamisest. Uued ideed tekivad erinevate traditsiooniliste valdkondade kokkupuutepunktides. Otsitakse interdistsiplinaarsete ja universaalsete oskustega inimesi. Siinkohal kasvab inimeste enda vastutus oma oskuste arendamise eest. Pannakse kokku enda näo ja soovide järgi ainekava, võetakse kursusi erinevates ülikoolides, Suur osa ülikooliharidusest kolib ilmselt internetti. Me peame arendama oma üldpädevust ja ülekantavaid oskusi, näiteks oskust leida suurtest andmebaasidest õiget informatsiooni, tegeleda andmetöötlusega, oskust loovalt mõelda, suhelda erinevatest kultuuridest pärit inimestega, teha meeskonnatööd, kasutada sotsiaalmeediat jne.
Ülikooli õppejõuna olen ma veidi mures sellepärast, et õppekavapõhised erialad muutuvad tulevikus ilmselt vähemtähtsamaks. Me näeme, kuidas maailm liigub täiesti uue mudeli suunas, millega me peame kohanduma – inimene paneb iseendale kokku vajaliku paketi vajalikest õppeainetest erinevates ülikoolides. See on natukene sama, nagu täna toimub hotellinduses või taksonduses ehk mida me tunneme jagamismajanduse nime all.
Kaduvad ja uued ametid
Me liigume suunas, kus mitmes valdkonnas hakkavad inimest asendama masinad, sest masin on efektiivsem kui inimene (näiteks autotööstus, raamatupidamine ja andmete analüüs). Kui me räägime jagamismajandusest, siis kaovad ära vahendajad – me näeme, mis juhtub hotellinduses, taksonduses, finantssuhetes.
Kas kinnisvaramaaklereid on tulevikus vaja? Ma sügavalt kahtlen selles. Üks amet, mis tõenäoliselt kaob, on ka tõlkija, sest meil on juba täna loodud vajalikud tehnoloogiad, mis inimest tõlkimisel järjest efektiivsemalt asendavad. Samas tekivad juurde uued ametid erinevate kultuuride vahendamiseks ja erinevates kultuurides käitumise juhendamiseks. Me vajame inimesi, kes teavad, et Hiinas annad visiitkaardi kahe käega, mitte ühe käega.
Aga on ameteid, kus ei saa täna ega tulevikus inimest masinatega asendada. Need on ametid, mis vajavad empaatiavõimet – õpetajad, politseinikud, juhid ja paljud isikuteenused, näiteks juuksur.
Tulles lähemale tänapäevale, näeme selgelt, et kadumas on odava tööjõu eelis Eestis. Valdkonnad, mille konkurentsieelis on paljuski odav tööjõud, on statistikaameti andmetel tekstiili-, õmblus-, jalatsi-, naha- ning mööblitööstus. Need trendid on aasta-aastalt langenud ja ma ei usu, et need enam üles poole pöörduvad.
Aga arvestades meie geograafilist asukohta ja seniseid majanduse arenguid, siis on selge, et Eesti ei ole tulevikus (osaliselt juba täna) odava tööjõuga riik. Mingil määral me suudame täna ennustada, mis 10–15 aasta pärast juhtuma hakkab – juba on olemas mehitamata autod, iseteenindavad kassad, majutus- ja transporditeenuste uued vormid (jagamismajandus). Osalt jääb mingi hulk tööjõudu seega üle ja sellega leevendame tulevikus tekkivat tööjõu puudust.
Ettevõtjate jaoks on oluline, et paljudes valdkondades võib muutuda kogu ärimudel. Kas meil on tulevikus vaja taksofirmat kui sellist, koos dispetšeri ja muude kuludega? Majandus muutub järjest rohkem kliendikeskseks. Selle peale peaksid Eesti ettevõtjad juba täna mõtlema hakkama. Lõpetuseks, ilmselt tekib juurde veel ka selliseid ameteid ja valdkondi, mida me ei oska üldse veel ette näha.
Tööjõu sisserändest ja vajadusest Eesti majanduse kontekstis rääkis Raul Eamets tööandjate konverentsil „Tuulelohe lend 2016“.
Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool