Paraku on nii, et kogu olemasoleva materjali põhjal ei ole võimalik anda teatepulka edasi majandusteadlastele, kes aitaksid hinnata kaevandamise mõtestatust sõltuvalt turusituatsioonist. On mõeldamatu, et me ei kasutaks juba olemasolevat informatsiooni, kuid vajalik on teha põhimõttelisi täiendavaid uuringuid.

Mis siis on puudu?

1) Puudu on hüdrogeoloogilise ja hüdrogeokeemilise modelleerimise uuringud, mille alusel hinnata, mida fosforiidi kaevandamine tegelikult põhjaveele tähendaks. Iga natukenegi hüdrogeoloogiaga kokku puutunud inimene teab, et see ei ole nii, et pooled Eesti kaevud kuivaks jääksid. Ebakorrektse hirmustsenaariumi levitamist tuleb taunida. Aga me ei saa ka väita, mis tegelikult seisukord oleks, sest puuduvad uuringud.

2) Puudu on paljude mikroelementide sisalduse uuringud, nende seotus mineraalsete faasidega. Meil on fantastiline aparatuur, mida sel eesmärgil ei kasutata. On esialgseid andmeid, et Eesti fosforiidis kui geoloogilises mõttes kogu maailmas unikaalses maavaras võib olla huvipakkuvaid mikroelemente, kuid rohkem me hetkel ei tea.

3) Puudu on fosforiidiga seonduvalt maavarade võimaliku kompleksse kasutamise uuringud. Fosforiidiga seonduvad sõltuvalt asukohast nii kukersiit kui ka argilliit, kuid nende võimalikku kooskasutamist pole piisavalt uuritud.

4) Puudu on võimaliku kaevandamise leevendusmeetmete uuringud koos nende maksumuse määramisega. Näiteks on kaevanduse tühimikud võimalik täita, aga selle maksumus oleks ilmselgelt väga suur. Igal leevendusmeetmel on oma hind ja sellised ligikaudsed prognoosid on vajalikud, et majanduslikku tasuvust hinnata.

5) Puudu on fosforiidi rikastamise uuringud, mida ei vii läbi küll geoloogid, kuid mineraalse ja keemilise koostise, eriti mikroelementide sisalduse uuringud on selle sisendiks.

Ilma nende uuringuteta ei ole meil majandusteadlastele vajalikku informatsiooni koos ja vaidlused ei ole asjakohased. Ka kogu arhiivimaterjal ja aruanded maardlate kohta tuleb uuesti üle vaadata. On täiesti selge, et nende uuringute tulemused ei ole garanteeritud – näiteks keskkonnaprobleemid võivad osutuda liiga suurteks ja aktsepteeritavad leevendusmeetmed liiga kulukateks.

Kohalikke inimesi huvitab eelkõige, mis juhtub põhjaveega. Seega on just esimene ja neljas uuring selles loetelus on nende jaoks kõige tähtsamad.

Tänasest Postimehe juhtkirjast võis lugeda: ''Jutud, et raha karvane käsi ei sule mitte ainult poliitikute, vaid ka teadlaste suu, toituvad just teadmatuse allikast.“'' Just seetõttu peab uuringud tellima riik. Ettevõttel on õigus vastavalt koostöölepingule nõuda teadlaselt konfidentsiaalsust mitte avaldada uuringute tulemusi. Samuti, Eestis on piisavalt teadlasi, kes üksteise tulemusi üle vaatavad ja hindavad ning avalike tulemuste puhul oleksid võimalikud subjektiivsed tõlgendused kindlasti esile tõstetud.

Lisaks, ma ei kujuta ette, et midagi Eestis hakkaks fosforiidi kaevandamise osas toimuma, kui kohalikele inimestele pole loodud täit teadmist ja selgust, mida kaevandamine endaga keskkonnamõjude osas kaasa toob. Aga samuti ei soovita ma uskuda inimesi, kes külvavad pseudoteaduslikke hirmustsenaariumeid.

Mis puudutab turusituatsiooni ja fosforiidi vajadust tulevikus, siis jah – me raiskame toitu. Umbes kolmandik toidust ja järelikult ka fosforiidi kaevandamisest on hetkel raisatud. Fosforiringes on ka teisi kokkuhoiukohti, kuid seda, et me täielikult pääseksime mineraalse fosfori lisamisest väetiste näol ka pikemas ajaperspektiivis, ei kinnita ükski tõsiseltvõetav erialateadlane ning maailma elanikkonna kasvades vajadus suureneb.