Kliimamuutuste eest kaitstakse inimeste asemel kapitali
Kuigi maailma linnade poolt kliimamuutustega kohanemiseks tehtavad kulutused on viimastel kasvanud, kulub nendest lõviosa kapitali ja infrastruktuuriga seotud riskide maandamiseks, mitte kliimamuutuste suhtes haavatavama elanikkonna kaitsmiseks, selgub uuest teadusuuringust.
''On raske spekuleerida, miks see täpselt nii on. Ühe võimaliku selgituse kohaselt seostub omandiga mõõdetav risk või teiste sõnadega, me näeme selgemalt, et kliimamuutused võivad toovad selge majandusliku kahju,'' nentis uurimuse juhtivautor Lucien Georgeson Londoni ülikooli kolledžist. Näiteks tervishoiule ja katastroofideks valmisoleku tõstmiseks tehtavad kulutused moodustuvad maailma kümnes megalinnas vaid 3–5 protsenti valdkonna kogumahust.
Teiste sõnadega paistab Georgesoni ja ta kolleegide hinnangul, et suurema osa maailmas rakendatud kohanemismeetmete näol on tegu pigem turu survest kaitsta täiendavalt juba tehtud investeeringuid, mitte kliimamuutuste poolt enim ohustatud elanikkonda.
Arengumaade ja vanade tööstusriikide vahel võib näha märkimisväärset lõhet. ''Näiteks New York kulutab elaniku kohta 40 korda rohkem kui Addis Abeba (Etioopia pealinn. Võis arvata, et mingi vahe on üldise majanduse mahu tõttu olemas, kuid hetkel avanevat pilti võib pidada selgelt ohumärgiks,'' sõnas teadlane. Absoluutarvudes tähendab see New Yorgi ja Addis Abeba puhul vastavalt 239 eurot ja 6,4 eurot. Nii võib Georgesoni hinnangul oletada, et arengumaade metropolidel pole hetkel kliimamuutustega kohanemiseks piisavalt ressursse.
Analoogset erisust võib näha, kui võtta aluseks kohanemiseks tehtavate investeeringute osakaal linnade sisemajanduse kogutoodangust. ''Kolm jõukamat analüüsi kaasatud linna kulutavad selleks oma SKT-st poole rohkem, kui näiteks juba praegu üleujutuste poolt ohustatud Jakarta või kuumalainete käes vaevlev Addis Abeba,'' tõi Georgeson näite.
Maailmas võib näha ka edulugusid. Pekingi poolt kliimamuutustega kohanemiseks tehtavad kulutused moodustavad selle SKT-st 0,33 protsenti, poole rohkem kui arenenud riigid linnades. ''Arvame, et selle taga on riigi keskvalitsuse poolt saadetud selged kliimavaldkonda puudutavad signaalid. Näiteks oli selle tõttu juba 2010. aastal kõigil Hiina provintsidel kliimamuutustega kohanemise arengukava ja teemaga tegelevad rakkerühmad,'' selgitas teadlane. Viimane näitlikustab tema sõnul, et piisava ja selge poliitilise tahte korral suudavad omavalitsused ära teha nii mõndagi.
Pikemaajalisi trende vaadates on kliimamuutustega kohanemiseks tehtavad investeeringud siiski viimastel aastatel kasvanud. ''Me näeme seda enamikes linnades ja isegi rohkem, kui nende SKT põhjal oodata võiks. Arengumaade puhul ei pruugi see olla siiski alati jätkusuutlik. Näiteks Addis Abeba puhul on n-ö ühekordsete projektide osakaal väga suur. Kui need lõppevad, siis võib oodata kogusummas ulatuslikku langust,'' sõnas Georgeson.
Pariisi kliimakohtumisel kinnitatud lepe annab siiski tema hinnangul lootust, et arengumaade ja tööstusriikide vahel nähtavaid erisusi on võimalik mõningal määral tasandada.
Uurimus ilmus ajakirjas Nature Climate Change.