Masinad püüavad sellest maailmast aru saada, kuid teevad seda paratamatult masinlikult. Nad õpivad etteantud reeglitele rajatud algoritmide järgi kultuuris tärkavatest vihjetest sünteesitud tähendusi, nagu koosneks inimestevaheline kommunikatsioon valmis pakendatud, lõplikest ja ammendavatest mõistetest ning olukordadest.

Kultuur oma tähenduste taustsüsteemiga muutub, kusjuures seda muudavad selles osalejad, kes eelistavad masinliku sõnakuulelikkuse asemel tõlgendada kultuuris kehtivaid vihjeid subjektiivselt. Kultuur muutub ja teeb seda etteaimamatult, kuna lubab selle kandjatel omavolitseda.

Olgu näiteks tuntud juhtum, milles pandi kohtunik olukorda, kus ta pidi määratlema pornograafia ja erootika erisuse. Küsimus on oluline, sest viimane kuulub vaba eneseväljenduse õiguse kaitse alla ja seda ei saa keelata. 1964. aastal pidi USA kohtunik Potter Stewart seoses ühe filmiga taolist vaidlust klaarima, kasutades kohtunikule kui kultuursele inimesele antud analüüsiõigust, antud juhul isegi kohustust, öeldes, et ''ma ei püüagi seda teile seletada ja võibolla ma ei suudakski seda mitte kunagi edukalt teha, aga kui näen, siis tunnen selle (siin siis pornograafia) ära''.

Taolistele asjadele tasub mõelda, sest meie käitumisi, sealhulgas arusaamisi kujundavas kultuuris kasvab masinate maailma mõistete ja arusaamade osakaal. Võib vist isegi öelda, et inimesed muutuvad masinateks, nad mõtestavad end masinana, sest nad elavad masinas. Olgu näiteks virtuaalne keskkond, milles on ka teised inimesed, mistõttu peavad nad seda reaalseks ja loomulikuks keskkonnaks.

Seejuures unustades, et osa reaalsuseid on vaid näilised nagu ruum ja asukoht, viimasel ajal üha enam ka aeg. See tähendab, et aeg ei ole enam seotud asukohaga ja võid olla kodus, tehes tööd oma töökohale või töökohal asudes tegeled maailma teisel küljel isikliku aja sisustamisega, unustamata, et sind võib esindada virtuaalne infokild ajal ja kohas, kus sind ei ole.

Aeg on lihtsama teema peale üle minna, näiteks küsimusele kunstist. Prantslane Gustave Courbet maalis 1866. aastal pildi, millele pani allkirjaks ''Maailma päritolu''. Võiks arvata, et 150 aastaga on see kunstiteos tempereerinud pildi ette astujate hüüatusi ja tänaseks hoomatakse kuldraamis õlilõuendile maalitud naise üsa asemel sügavamaid mõtteid personaalsemat laadi kõige alguseks olnud Suure Paugu teooriast või siis vähemalt uuritakse maalitehnilisi ja muid kunstilisi varjundeid.

Samavõrra või enamgi peenetundeline oli ka Pariisi kooliõpetaja Frédéric Durand-Baïssas, kes riputas pildi kuulsast lõuendist oma Facebooki seinale. Facebook sulges selle peale inimese konto. Lausumata sõnakestki, miks nad nii tegid. Antud loos kajastab siis Facebook masina rolli, kui õpetaja Frédéric püüab esindada inimesi. Inimeste kultuurist ja vabaduses hoolides kaebas õpetaja Facebooki kohtusse, süüdistades masinavärki tsensuuris, eneseväljenduse vabaduse piiramises ja seega inimõiguse riivamises. Prantslane soovib konto taastamist ja 20 000 eurot kahjutasu.

Olgu täpsustatud, et juhtum sai alguse viis aastat tagasi. See on mõõdupuuks, kui raske on meil tänapäeval eristada kunsti pornograafiast, sest just nii defineerib lõuendil kujutatut Facebook. Hoolimata inimeste arvust ei peegelda Facebook inimkultuuri, vaid kujutab selle valikulist moonutust, milles on normaalsusest enam vägivalda, küünilisust ja edevust ning väldib samas paradoksaalselt paaniliselt alasti keha, nagu viimast polekski maailmas olemas.

Rääkimata suuremast „Maailma päritolu“ küsimusest. Seda enam, et Facebooki universum rajaneb nägude võrdlemisel, mis on kõik pärit maalil kujutatud kohast.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.