Piltuudis: Tartu loodusmuuseum ootab tarantlibeebide iseseisvumist ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Nädalapäevad tagasi koorunud tarantlibeebid on juba veidi tõmmuma jume omandanud. Tartu ülikooli loodusmuuseum ootab pikisilmi nende esimest kestumist. Seejärel saavad ürgämblikud alustada iseseisvat elu.
Nädalapäevad tagasi koorunud tarantlibeebid on juba veidi tõmmuma jume omandanud. Tartu ülikooli loodusmuuseum ootab pikisilmi nende esimest kestumist. Seejärel saavad ürgämblikud alustada iseseisvat elu. Autor/allikas: Veljo Runnel

Loetud päevad pärast Tartu ülikooli loodusmuuseumi taasavamist oli majas ühteaegu nii rõõm kui suur ärevus – esimest korda muuseumi ajaloos koorusid tarantlil munakookonist järglased.

“Ma ei tea, et Eestis oleks keegi varem linnutapikute paljundamisega hakkama saanud,” sõnab loodusmuuseumis doktorantuuri kõrvalt elavnurga loomade heaolu eest vastutav Andro Truuverk.

“Olen lugenud, et fanaatikud kes linnutapikute pidamise ja paljundamisega maailmas tegelevad, lasevad olenevalt liigist emaämblikul munakurna kaitsta umbes kaks kuud. Seejärel võetakse kurn emase juurest ära.”

Nii talitas ka Truuverk 21. jaanuaril, sest kui kurna emase juurest ei eemaldata, võib ta selle ühel hetkel ära süüa. “Tal on stress või talle ei meeldi midagi ja siis pistab ta selle lihtsalt nahka ning ongi kõik läinud,” kirjeldas noorteadlane ühe teise muuseumis elava tarantliliigiga juba kolm korda juhtunut.

Tarantel liigist Avicularia metallica, kelle pojad nädalapäevad tagasi koorusid, on ka korra varem munakurnaga maha saanud. “Kuid eelmine sats läks aia taha. Mis täpselt juhtus, on raske öelda: kurn läks hallitama ja munad kuivasid ära,” rääkis Truuverk.

Äsja koorunud Avicularia metallica järelkasv Tartu ülikooli loodusmuuseumis. Esialgu hoiab muuseum maimukesed avalikkuse eest varjatud lastetoas. (Veljo Runnel)

Pärast seda kui ta umbes golfipallisuuruse valge munakurna ema juurest ära võttis, avas selle, loendas ligi 70 tervet muna ning viskas välja need, mis roiskunud. Mõni aeg hiljem oli juba näha, kuidas munad edasi arenesid.

“Munast tulid välja jalad ja kere ning siis nad eraldusid. Nad olid täiesti heledad – kollakad-beežikad. Kestumisel lähevad neil ka jalad tumedamaks. Ämbliku sisse tekkib justkui teine ämblik.”

Seda protsessi selgitabki Truuverk zooloogiaringi lastele nii: maol või ämblikul jäävad riided väikeseks – nad kasvavad oma sipupükste joaks liiga suureks – ja poevad oma vanast kestast välja.

“Praegu on aga maimude tagakeha umbes sama suur, kui olid munad kurna avamisel. Tagakehade suurus näitab, et neil on piisavalt toiduvaru elamaks järgmise kestumiseni või isegi kauem. Seni nad lisatoitu ei vaja.”

Pärast kestumist hakkavad nad välja nägema nagu miniatuursed linnutapikud ja muutuvad ka aktiivsemateks, räägib Truuverk. “Kui läheb õnneks ja kõik ellu jäävad, peab hakkama mõtlema, mis neist edasi saab. Kuna nad on juba üsna suurt meediakära tekitanud ja inimeste huvi nende vastu on suur, eksponeerime poegi mingil moel ka muuseumi külalistele.”

Kui tarantlipoegadel on head tingimused – see tähendab piisavalt soojust, niiskust ja toitu – võiksid nad suguküpseks saada juba paari aasta pärast.

Järglased toonud Avicularia metallica on metallik-sinine ämblik. Peidulise eluviisi tõttu teda muuseumi elavnurgas ei eksponeerita: võimalusel punub ta endale võrgust pesa ja on seal peidus. Kui teisi ürgämblikke pakutakse zooloogiaringis lastele ka paitamiseks ning õlapeale panemiseks, siis selle väga hea ja väleda hüppajaga saab tutvuda vaid klaasi tagant. (Foto: Veljo Runnel)

Truuvergi sõnul küsitakse temalt sageli, kas ämblikud on mürgised. “Vererõhk tõused korraks üles, siis hingan paar korda ja selgitan: jah, kõik ämblikud on mürgised. Nad vajavad mürki saagi surmamiseks.”

“Kui täpne olla, siis mürginäärmeid ei ole vaid 0,7 protsendil teadusele teadaolevatel ämblikuliikidel. Neid tuntakse võrkkedruslastena, ladinapäraselt Uloboridae,” lisab ta hetke pärast. Ent teadlane arvab, et tegelikult huvitab inimesi hoopis see, kui ohtlikud ämblikud inimesele on.

“Eesti ämblikud on samuti mürgised, aga nad on nii pisikesed, et nad ei suuda inimese nahka läbistada. Tarantlite mürki võrreldakse sageli herilase nõelamisest saadud mürgi tugevusega. Kui sa ei ole selle suhtes allergiline, ei juhtu sinuga midagi.”

Ent enne kui tarantlid kasutavad võimalust hammustamiseks, püüavad nad tavaliselt vaenlast hoiatada limaskesta ärritavate karvade lennutamisega. “Kergesti lenduvate karvade levitamiseks sahmib ämblik oma tagakeha jalaga. See on esmane kaitsemehhanism. Kui sa teda siis edasi torgid ja rahule ei jäta, ei jää tal muud üle kui võimaluse korral hammustada.”

Tartu ülikooli loodusmuuseumi elavnurk:

Avicularia metallica, kellel õnnestus muuseumitingimustes järglased ilmale tuua, püüdis Andro Truuverk 2013. aastal Lõuna-Ameerika kirdeosast Prantsuse Guajaana vihmametsast. “Kuna see liik armastab elada puudel, oli puhas õnn, et ta võrguniidist vooderdanud pesa leidsin. Ajasin ta tokikesega sealt välja ja panin topsi.”

Ta teab, et kohalikud indiaanlased püüavad maailma suurimaid hiidlinnutapikuid – neid saab vaadelda ka Tartu ülikooli loodusmuuseumis –söögiks. “Hiidlinnutapikud ehk Theraphosa blondi kaevavad oma pesad maasse ja üles leiab need uruava ees oleva võrguniidist vooderduse järgi. Kohalikud võtavad põõsa küljest peene pika vitsa ja pistavad selle pessa ning hakkavad vitsa näppude vahel rullima, mis imiteerib võrku kinni jäänud putuka liikumist. Ämblik tuleb seda vaatama, kohalik tõmbab rullitavat vitsa vaikselt enda poole, kuni õige hetk käes. Kinnipüütud ämblik pistetakse lõkkesse, söögiks kõlbavad vaid jalad ja rindmikuosa. Tagakeha ei sööda.”

Umbes nädalavanune tarantel. (Foto: Veljo Runnel)

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: