Me peame rääkima ultrahelist... (ehk kuidas laiskus fakte loob) ({{commentsTotal}})

Inimesed tajuvad oma piiratud meeltega maailmast vaid väikest osa. See ei tähenda aga, et nähtamatu maailm haiget teha ei võiks. Olgu näiteks kasvõi radioaktiivne- või ultraviolettkiirgus. Ent kui viimaste puhul teatakse küllaltki hästi, millest hoiduda, siis avalikku ruumi üha rohkem täitva ultraheli kohta seda tegelikult öelda ei saa.

ERR Novaator istus maha Londoni Kuningliku Seltsi liikme ning Southamptoni ülikooli ultraheli ja allveeakustika professori Timothy Leightoniga, et uurida, kuidas inimeste jaoks kuuldamatuks jääv heli neid siiski mõjutada võib ja avalikkust selle eest paremini kaitsta.

Hämar taust

Ultraheliallikad on imbunud avalikku ruumi viimase 10–15 aastaga. ''Enne peeti seda probleemiks, millele mõelda, niigi mürarikkas tööstuses näiteks uusi ultraheli puhastusvanne hankides. 1980. aastate paiku hakati tootma ultraheli kasutavaid kahjuripeleteid, mis leidsid samuti esialgu rakendust suurfarmides. Nende odavnedes muutusid need aga tarbeesemeks ja neid võis leida juba inimeste kodudest,'' meenutas Leighton. Siis enam ultraheli ohutuse peale eriti ei mõeldud – inimesed ju seda ei kuule.

''Tänaseks võiks kuulda ultraheli kuulda pea kõikjal linnaruumis. Mõõtmisel täheldasime madalasageduslikku ultraheli näiteks automaatuste lähistel. Selle valjus oli siiski suhteliselt madal. Mind see ei mõjutanud, aga ma ei saa rääkida noorema põlvkonna eest. Kõige tugevamad allikad olid staadionitel, raamatukogudes, rongijaamades ja mujal kasutatavad valjuhääldisisesüsteemid, kus leiab ultraheli rakendust nende pideva töövalmiduse kontrollimisel, mis tuleneb omakorda Euroopa Liidu seadusest,'' märkis Leighton.

(Taoliste süsteemide loomisel eeldavad tootjad taas, et inimesed ei kuule ultraheli, mistõttu on rakendust leidva pideva tooni valjus kõrge. Antud probleemile oleks lahenduse leidmine sirgjooneline. Kasutada inimese kuulmislävest tunduvalt kõrgema sagedusega heli, näiteks võiks selleks olla 60 000 hertsi).

Kuulmislävi ja tundlikkus ultraheli suhtes sõltub suuresti inimese vanusest, kuid mitte ainult. ''Statistiliselt on iga kahekümnes 40–49aastane 20 000hertsise tooni suhtes kümme korda tundlikum kui keskmine 30–39aastane. Mida nooremat vanusegruppi vaatame, seda tundlikumad on sellesse kuuluvad inimesed keskmiselt. Näiteks iga kahekümnes 5–19aastane kuuleb võrreldes keskmise 30–39aastasega 20 kHz tooni kuni tuhat korda paremini,'' selgitas Leighton. Täna kehtivad piirmäärad põhinevad aga enamasti 30–39aastastel meestel.

''On kummastav, kuidas kunagi tööohutuse eeskirjade tarbeks kogutud andmeid kasutatakse nüüd avalikus ruumis miljonite inimeste, sealhulgas laste heaolu tagamiseks,'' nentis professor. See erineb oluliselt stseenist, kus ultraheliga puutuvad kokku vabrikutöölised, kes võivad soovi korral kanda näiteks kõrvaklappe, töö lõppedes koju vaikust nautima minna või isegi töökoha vahetada.

Võõras mure

Paanikasse ei tasuks siiski sattuda. ''Avalikus ruumis tüüpiliselt kuuldav ultraheli pole püsivate kahjustuste tekitamiseks piisavalt vali. Ent tervel hulgal inimesed võivad need minu arvates põhjustada peavalusid, uimasust, migreeni, iiveldust, väsimust ja teisi üldisemat sorti sümtomeid,'' sõnas Leighton. Professor meenutas, et temaga on viimastel aastatel ühendust võtnud mitmed inimesed, kellele on arstid öelnud, et näiteks kahjuripeletite ultraheli ei saa neid sümptomeid kohe kindlasti põhjustada.

Tavaliselt tuuakse põhjendusena, et ultraheli peegeldub nahalt tagasi. ''See on täiesti õige. Enamik energiast peegeldub tagasi, seejuures kõigi helisageduste puhul. Kuid see on ka põhjus, miks me ei kuule nahaga ja evolutsioon andis meile kõrvad. Selles suhtes pole see kuigi hea argumentatsioon, millega inimesi minema saata,'' arutles Leighton. Teised arstid ja teadlased hajutavad mured väitega, et enamik inimesi ei kuule ultraheli sagedusi üldse, mis vastab samuti tõele, kuid nemad ei pöördu ka sarnaste probleemidega arsti juurde.

Kodanikuteadus
Teema muudab intrigeerivamaks tõdemus, et nüüdisaegne tehnoloogia võimaldab sobiva telefoni
või tahvelarvuti ning veebirakendusega kodanikuteadlaseks muuta igaühe, kes võib seejärel
otsida ultraheliallikaid oma kodus ja kaugemal. Leighton andis ERR Novaatori toimetusele
ka paar näpunäidet, mida meeles pidada ja ilmutas ka ise teemale pühendatud Youtube'i video.
Loo autori katsetusi võib näha allolevast videost. Video ja montaaž Siim Lõvi.

1. Vali õige nutiseade. Sugugi mitte kõigi telefonide ja tahvelarvutite mikrofon ei suuda
ultraheli registreerida. Autor vannub käsi südamel, et võttis elus esimest korda iPadi
kätte ainult seetõttu, et Leighton oli eelnevalt seda teadlaste endi poolt kasutatavate
täppismõõteseadmetega kõrvutades leidnud, et see ei moonuta reaalsust häirival määral.
2. Laadi telefoni sobiv rakendus ja muuta vaikeseadeid. Mobiiliäppe müüvates poodides
leidub erinevaid rakendusi kümneid. Neist õige välja valimisel peab meeles pidama, et
see kataks ka ultraheli spektriosa ehk üle 20 000 hertsi küündivaid sagedusi. (ERR kasutas
katses SpectrumView Plusi). Samuti tuleb harilikult muuta vaikeseadeid. 20kHz'te signaalide
usaldusväärselt täheldamiseks peab rakenduse uuritav spektrivahemik ulatuma vähemalt 40 000
hertsini, eelistatult üle 48 0000 hertsi. Samuti peaks põhja olema pandud Fourier'
teisendust (Fast Fourier Transformation) käsitlev seadis. Automaatne võimenduse reguleerimine
muudab küll pildid ilusamaks, kuid moonutab mõõtetulemusi.
3. Suhtu signaali tugevusse skeptiliselt. Miks täpselt, selleks loe artiklit edasi.
4. Kontrolli signaali reaalsust. Veendumaks, et tegu pole elektrilise müraga, kata mikrofon
ajutiselt sõrmega ja vaata, kas sellel on heli summutav efekt. Mõõtmiste ajal väldi
mikrofoni puudutamist ja nutiseadme liigutamist.
5. Ole teaduslik. Kirjuta üles mõõtmispaikade asukoht, eelistatult GPS koordinaatidega,
kellaaeg ning kasutatud rakenduse, nutiseadme mudeli ja operatsioonisüsteemi nimi.

''Nii et esimese asjana käisin ma raamatukogudes, raudteejaamades, muuseumites ja teistes avalikes kohtades mõõteseadmega ringi ja otsisin võimaliku probleemi juurt. Samuti otsustasin välja selgitada, millel praegused ultraheli ja selle valjust käsitlevad normid põhinevad,'' jätkas professor. Peagi leidis ta, et suuresti põhinevad esialgsetel peamiselt mehi hõlmanud töökeskkonnas tehtud katsete tulemustega, mida on üle aastate järjest nende kordamisega võimendatud.

Faktiloome ABC

Parafraseerides Lawrence Blairi, ''Kui müüti usuvad piisavalt paljud inimesed, muutub see faktiks''. ''Lisaks ütleb käibetõde, et erineval pool kehtestatud regulatsioonid on omavahel kooskõlas. Kui need kokku koguda ja graafikule panna, siis peab see mõnede sageduste puhul tõepoolest paika, näeme teatavaid parvi. Kuid seejuures loovad need mulje, et need põhinevad üksteisest sõltumatutel tõenditel. Tegelikult on üksteist lihtsalt kopeeritud. See loob illusiooni konsensusest,'' selgitas Leighton. Nõnda on ka järjest raskem üldist trendi trotsida ja sellest erineda.

''1960-1970. aastatel tehtud uuringute autorid ütlesid neis selgelt, et tegu on esialgsete tulemustega ja nad ei kaasanud piisavalt palju inimesi, ei teinud piisavalt katseid, vaid see on lihtsalt kõik, mis meil tänaseks on. Pärast seda hakkas aga tööstus kiiresti arenema. Näiteks ultrahelipuhastusseadmete ja kahjuripeletite tootmine kasvas Ühendriikides lausa plahvatuslikult,'' lisas professor.

Nii tahtis tööstus kiirelt mingeidki eeskirju saada. Riiklikud agentuurid otsustasid valida aga lihtsa tee ning lähtusid regulatsioonide loomisel eelnevalt ilmunud tööde esialgsetest oletustest. ''Sellest ajast saadik on üks või teine riik või organisatsioon ikka ja jälle otsustanud ultraheli ohutuse teemat käsitleda, kuid selle asemel, et ise asja uurida, mis nõuab aega ja raha, otsivad nad taas minevikust eeskuju,'' nentis Leighton.

Ainult hüpotees

Professoril on välja pakkuda ka potentsiaalne ultraheli sümptomitega siduv selgitus. Sõltuvalt sellest, kas inimene on ultraheli kuulmiseks piisavalt tundlik, võib olla mõju nii otsene kui ka kaudne. Samas nentis ta, et hetkel on tegu vaid hüpoteesiga, mis ei toetu otsestele katsetulemustele.

''Kui ultraheli tabab trummikilet, paneb see selle kergelt vibreerima. Enamike inimeste puhul ei kandu need keskkõrvas asuvate väikeste luukeste kaudu edasi ja signaali ei saadeta kuulmenärvi vahendusel ajju, kus otsustatakse, kas sa kuulsid midagi või mitte. Ultraheli kuuldeks oleks vastus enamike inimeste puhul negatiivne,'' selgitas professor.

Kuid trummikiles asuvad ka propriotseptsioonretseptorid. ''Need on sensorid, mis tajuvad, millises asendis sinu lihased on. Kui trummikilet ultraheli tabab, ütlevad need sinu ajule, et seal toimub märkimisväärne vibratsioon, kuid kuulmenärvi poolt saadetav info või õigemini selle puudumine viitab vastupidisele. Arvan, et see konflikt tekitabki probleeme. Sarnast olukorda võib näha merehaiguse puhul,'' lisas Leighton. Professor tõi välja, et viimase sümptomid kattuvad suures osas tugeva ultrahelivälja mõjupiirkonnas viibivate tundlikemate inimeste kaebustega.

Leighton rõhutas, et selgitust ei tohi võtta enne selle otseselt proovile panemist puhta kullana. ''Ma ei ütle sellega, kuidas ultraheli kirjeldatud sümptomeid tekitab, vaid ütlen, et see on hüpotees, mis võimaldab need kaks asja omavahel siduda. Olen veendunud, et potentsiaalselt ultraheli tõttu kannatavate inimeste muresid ei saa lihtsalt teadaoleva mehhanismi puudumise pärast tähelepanuta jätta,'' märkis ta.

Tõenduspõhisuse suunas?

Arvestades, et maailma on viimase paarikümne aastaga lisandunud märkimisväärses koguses ultraheliallikaid, tuleks professori sõnul valdkonda paremini reguleerida ja teha taas algust korralike alusuuringutega. Selles vallas on Leightoni sõnul ebaõnnestunud ka maailmas ettevaatusprintsiibi rakendamise poolest laialt tuntud Euroopa Liit.

''Alustuseks tuleb välja selgitada, kui tundlikud ultraheli suhtes kõige tundlikumad inimrühmad tegelikult on ja reguleerida ultraheliallikate valjust tõenduspõhiselt. Tähelepanu tuleks pöörata ka helitugevuse mõõtmiseks kasutatavatele seadmetele. Olin rabatud, kui sain teada, et rahvusvaheliste standardite kohaselt peavad need olema täpsed vaid inimeste kuulmisulatuses, ultraheli piirkonnas võib nende eksimisruum olla pea nii suur, kui tootjad ise tahavad,'' sõnas professor. Seega tuleks standarde oluliselt tõsta.

''Me oleme liiga kauaks loorberitele puhkama jäänud ja meil puudub tegelikult teemat käsitledes hea teaduslik põhi. Ultraheli nahalt peegeldumise argument on selle suurepärane näide. Rahvusvahelised standardid pole teinud kuigi head tööd ja on ultraheli ignoreerinud. Kui seda mõõtvate või tekitavate seadmete tootjatega rääkida, siis võivad nad küll väita, et järgivad eeskirju hoolikalt, kuid reaalsuses polnud need algupäraselt avaliku ruumi jaoks üleüldse mõeldud ,'' arutles Leighton.

Nii tuleks süsteem tema hinnangul nullist üles ehitada, arvestades seekord juba sellega, kuidas kaitsta kõige paremini avalikkust.

Leightoni teemat üksikasjalikult lahkav artikkel ilmus Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: