Arengumaade põllumajandus seljatab põudade ja kuumalainete varjus lääne tavad
Aastatel 1964-2007 maailma vaevanud põudade, kuumalainete, üleujutuste ja külmalainete ning teraviljatoodangu vahelisi seoseid uurinud teadlased leidsid üllatuslikult, et äärmuslikud ilmaolud vähendasid kõige enam läänemaade teraviljasaaki.
Liiga palju suvesooja ja saak jääb kiduraks. Liiga palju vihma ja vili mädaneb. Juba talupojatarkus teab, et liiga palju head asja maksab kurjalt kätte. Sama võib näha võrreldes aasta-aastalt maailma teraviljatoodangut keskmise sademete hulga ja õhutemperatuuriga. Äärmuslike lühiajaliste ilmaolude kehva saagiga sidumine on olnud aga tunduvalt raskem.
''Mõnes mõttes oleme alati teadnud, et üks põhjustab teist. Kuid meil puudus hea viis, kuidas seda kvantifitseerida või sellele arvulist väärtust omandada,'' selgitas Briti Columbia ülikooli maailma toidujulgeoleku ja jätkusuutliku tootmise professor Navin Ramankutty ERR Novaatorile. Kasutada võis küll arvutimudeleid, kuid neist pole kasu, kui ennustused reaalsusega kokku ei lange.
Ramankutty lähenes kolleegidega küsimusele empiiriliselt, kombineerides omavahel belgia teadlaste eestvedamisel loodud rahvusvaheliste hädaolukordade andmebaasi sissekandeid ja samadel aastatel koristatud teraviljakogust ja põllukultuuride kasvuala. Koristatud põldude ulatus on jäetud varem tihti tähelepanuta, mis moonutas tervikpilti. Mõnel aastal võib viljapeade suurus olla sedavõrd väike, et põllumehed ei pea saagi koristamist majanduslikult tasuvaks.
Töörühm leidis,et põudade tõttu vähenes aastatel 1964-2007 toodetav teravilja kogus keskmiselt kümme protsenti, kuumalainete tõttu üheksa protsenti. Või hoomatavamalt
''alates 1964. aastast on äärmuslikele ilmaoludele kaotatud ligikaudu kolm miljardit tonni teravilja, mis on võrreldav maailma kolme aasta maisi kogutoodanguga. ''.
Töörühm jagas uuritud perioodi võrdluseks kaheks: 1964–1984 ja 1985–2007. Esimesel neljal aastakümnel oli analüüsi kohaselt toodetud teravilja kogus põua tõttu potentsiaalsest keskmiselt 6,7 protsenti väiksem, kahel viimasel aga 13,7 protsenti ehk enam kui poole rohkem. Kliimamuutuste arvele on vahet veel ennatlik kanda, kuigi sellel võis olla oma roll. ''Seda võisid mõjutada mitmed tegurid, alates põudade sagenemisest ja tõsisemaks muutumisest kuni kasvatatavate teraviljade väiksema vastupanuvõime ja alusandmete iseärasusteni välja,'' märkis Ramankutty.
Viimane juhib tähelepanu analüüsi kitsaskohtadele. Belglaste andmebaasi on tänaseks kokku kantud 2800 äärmuslikku ilmastikusündmust, mis leidsid aset aastatel 1900–2015. Eesti puhul tõlgendub see näiteks kolmeks hädaolukorraks: külmalaineks, ühekordseteks äärmuslikeks talvetingimusteks ja tsükloniks, mis leidsid kõik aset peale 2000. aastat. Neile lisanduvad mõned Nõukogude Liitu kuulumise ajal Eestit tabanud katastroofid.
''Mida aeg edasi, seda enam pälvivad laialdast tähelepanu ka väiksema mõõduga sündmused. See tähendab, et kaugemast minevikust leiab vähem äärmuslikke ilmaolusid, mida siduda teravilja toodagu vähenemisega,'' nentis professor. See oli aga töörühma analüüsi üheks alustalaks. Samuti olid teravilja toodangu kohta käivad andmed kogutud riigi, mitte omavalitsuste tasandil, mis võis maskeerida väiksema geograafilise ulatusega sündmuste mõju.
Pigem võis see Ramankutty hinnangul mõjutada aga külmalainete ja üleujutuste mõju kohta tehtud järeldusi, mis ei paista analüüsi kohaselt riikides koristatava vilja hulka eriliselt muutvat. Kuigi tõenäoliselt on selle taga asjaolu, et neid võib näha sagedamini enne kasvuperioodi või südatalvel, on Ramankutty töörühma sulest ilmumas juba puudujäägi kõrvaldamiseks täiendav kõrgema ruumilise lahutusvõimega analüüs.
Lääne müsteerium
Analüüsis tuli ka üllatavalt välja, et äärmuslikud ilmastikusündmused on eelkõige mureallikaks rikkamatele riikidele, mitte arengumaadele. Seda vaatamata kaasaegsele põllumajandustehnikale, väetistele, niisutussüsteemidele jmt. Kuna tegu on hetkel vaid uurimusest välja koorunud tähelepanekuga, ei oska töörühm näilisele vastuolule veel ühest seletust pakkuda. Siiski tõi Ramankutty välja kolm hüpoteesi, kahtlustades seejuures, et lääneriikide komistuskiviks võib olla intensiivne põlluharimine.
''Ühe tõlgenduse kohaselt mõjutavad arengumaades toodetava teravilja hulka ka leebema mõjuga ilmastikunähtused, misläbi on teravilja hulk niigi väiksem ja tööstusriike iseloomustavaid suuri kõikumisi seetõttu näha ei saa. Alternatiivselt on rikkamates riikides riskid paremini maandatud ja põllumehed jätavad saagi kindlustusraha tõttu altimalt loodetust väiksema kasumi korral põldudele, nimetades seda ikalduseks. Seda erinevalt arengumaadest, kus on põllusaak tihti peamiseks elatusallikaks,'' mõtiskles professor.
Viimaks ei saa jätta kõrvale tõdemust, et läänes on saanud traditsiooniks monokultuuride kasvatamine. '' Soodsate tingimuste ja ilmastiku korral on nende abil saadav saak äärmiselt hea. Kuid mitteoptimaalsetel kasvutingimustel langeb saagikus hüppeliselt. Monokultuuridel põhinevad põllumajandussüsteemid on haavatavamad. Sisuliselt võib võrrelda seda kõigi munade ühte korvi panemisega,'' selgitas Ramankutty. Saagi ikaldumise korral maksavad tarbijad lihtsalt kõrgemat hinda. Laiemat nurinat ja hinnašokke võib näha juhul, kui see juhtub mitmetes riikides korraga.
Seevastu arengumaades on kasvatatavate viljasortide saagikus tagasihoidlikum, kuid need taluvad paremini ekstreemume. Lisaks ei piirduta vaid ühe põllukultuuri kasvatamisega.
''Tõenäoliselt peame me neist kliimamuutuste mõjude süvenedes õppust võtma. Ära saa minust valesti aru, me suudame nüüdisaegsete lahendustega toita rohkem inimesi kui kunagi varem (ja kuigi maailmas on riike, kus on näljaseid suid, pole selle põhjuseks tavaliselt toodetava toidu nappus), ent tulevikus võime vajada lollikindlamaid lahendusi, et meil oleks pidevalt midagi süüa.''
Arvuliselt vähendas näiteks põud Põhja-Ameerikas, Australaasias ja Euroopas toodetud teravilja hulka 19,9 protsenti, Aafrikas aga vaid 9,2 protsenti. Ramankutty ja ta töörühma arvutused näitasid lisaks, et 1 °C võrra kõrgem keskmine kasvuperioodi temperatuur vähendab saagikust kuue kuni seitsme protsendi võrra.
Uurimus ilmus ajakirjas Nature.