Värske doktori Mari-Liis Kaldoja uuringutest selgub, et kerge ajutraumaga lastel esineb juba enne traumat tervetest eakaaslastest rohkem enesekontrolli ja iseseisvusega seotud probleeme.

Üks osa Kaldoja uuringust puudutas küsimust, millistel lastel esineb teistest enam ajutraumasid. Selleks pööras Kaldoja oma uuringus tähelepanu traumale eelnenud sotsiaal-emotsionaalsele käitumisele. Selle tarvis palus ta kirjeldada 35 kerge ajutrauma saanud lapse vanematel lapse käitumist enne õnnetust. Uuringusse kaasatud ajutraumaga laste vanemad täitsid kohe pärast lapse haiglasse toomist küsimustiku iseloomustades oma lapse käitumist kahe nädala jooksul enne õnnetust. Ajutraumajärgse sotsiaal-emotsionaalse käitumise kaugtulemuste hindamiseks täitsid vanemad lapse vanusele vastava uue küsimustiku üheksa kuud pärast ajutraumat.

Õnnetusele eelnenud lapse käitumise uuringus selgus, et ajutraumast on rohkem ohustatud alla 12 kuu vanused afektiivsete probleemidega beebid, 30 kuu vanused enesekontrolli ja suhtlemisraskustega väikelapsed ning liiga iseseisvad viieaastased lapsed. Õnnetuste ja kukkumiste suhtes tasuks tavapärasest tähelepanelikum ja valvsam olla ka puuduliku enesekontrolli ning liiga iseseisvate väikeste poiste ja eakaaslastest kehvemate adaptiivsete võimetega (nt enese eest hoolitsemine, suhtlemine, sotsiaalsed oskused) väikeste tüdrukute vanematel.

Enamik lastest, kel on olnud ajutrauma, paranevad hästi. Osal lastest kujunevad aga trauma järel välja erinevad sotsiaal-emotsionaalsed ja/või kognitiivsed häired. Need häired ei pruugi ilmneda kohe pärast ajutraumat, vaid võivad süveneda aja jooksul – “laps kasvab oma puudesse”. Sageli esineb neid hilisemaid häireid aga pärast mõõdukat ja rasket ajutraumat.

Seni on teadlased vaielnud selle üle, kas ka kergetel ajutraumadel on nende häirete kujunemises oma roll. Mari-Liis Kaldoja töö pakub sellele küsimusele vastuse.

Kaldoja ja tema kolleegide uuringutest selgub, et isegi kerge ajutrauma võib avaldada negatiivset mõju üldisele sotsiaal-emotsionaalsele arengule: trauma järel halvenes oluliselt uuringus osalenud väikelaste sotsiaalse suhtlemise võime. Samuti tuli välja, et kerge ajutrauma järel esines erinevaid sotsiaal-emotsionaalseid probleeme poistel võrreldes tüdrukutega rohkem.

Ajutrauma järel kujunevad paljudel lastel välja ka erinevad kognitiivsed häired. Kohe pärast ajutraumat esines rohkem kui pooltel uuringus osalenud lastest visuaalse mälu häireid ning ühel kolmandikul lastest oli raskusi visuaalruumilise planeerimisega ja/või visuaalse info töötlemise kiirusega. Need kognitiivsed häired olid diagnoositavad ka kaks aastat pärast ajutraumat.

Püsivate kognitiivsete ehk tunnetuslike häiretega lapsed vajavad spetsiifilist rehabilitatsiooni ehk taastusravi. Tähelepanu arendamisel on oluline osa ajukahjustustega laste üldise toimetuleku parandamisel.

Selleks, et vaadata taastusravi võimalusi ja tõhusust ajutraumaga laste puhul, võtsid uuringus osalenud lapsed kuue nädala vältel, iga nädal kahel korral, osa arvutipõhisest treeningust ForamenRehab. See arvutitreening arendab erinevaid tähelepanufunktsioone.

Nii laste kui ka lapsevanemate subjektiivne tagasiside ja pilootuuringu esmased tulemused kinnitasid treeningute positiivset mõju: terapeudi juhendamisel ForamenRehab programmiga tähelepanufunktsioonide treenimine parandab kerge ajutraumaga laste tähelepanuvõimet. Näiteks paranes laste tähelepanu püsivuses ja kompleksses tähelepanus. Samas aga ei paranenud oluliselt ajukahjustusega laste fokusseeritud tähelepanu ja seiramise võime. Seda, kas tegu oli uuringumetoodika veaga või tõepoolest ei parane ajutraumaga laste fokusseeritud tähelepanu ja seiramise võime, seda selgitavad Kaldoja jätkuuuringud.

Mari-Liis Kaldoja doktoritööd „Lapseea kerge ajutrauma: traumaeelne sotsiaal-emotsionaalne käitumine, sotsiaal-emotsionaalne käitumine ja kognitiivsed võimed ajutrauma järgselt ning soovitused tähelepanuhäirete rehabilitatsiooniks“ juhendas Tartu ülikooli vanemteadur Anneli Kolk ning oponent oli professor Ulrich Stephani Kieli Christian Albrechti ülikoolist.