„Teadust eiravad seadused ja otsused kukuvad lihtsalt läbi, ilma igasuguse välise karistajata,“ märkis õiguskantsler. Ametnikud, kes teevad otsuseid, vajavad teaduslikult tõestatud ja põhistatud analüüse ja teadmust. „Eriti on seda vaja ühiskonnateadustes,“ nentis Madise ning lisas, et paraku pole seda sageli saada.

Ta juhtis tähelepanu sellele, et küllalt sageli tuleb ette olukord, kus poliitiliste ja seadusi tegevate otsuste taga pole teaduslikku eriteadmist ning liigagi tihti on otsuste taga isiklikud hinnangud ja arvamused. „See pole ainult nii Eestis vaid ka mujal, mis muidugi pole mingi õigustus,“ nentis Madise.

Põhjusena, miks ametnikud ei taha tihti teaduspõhisel meetodil põhinevaid otsuseid langetada, tõi Madise välja populaarsuse. „Miks peaks seadusi tegev ametnik võtma arvesse teadusel põhinevat, kui see ei pruugi olla kuigi populaarne.“ Teadlaste kaasamine otsustusprotsessidesse on küll oluline ja näib ilus, kuid teadusel põhinevad kujundatud otsused ei pruugi olla rahva hulgas piisavalt populaarsed, selgitas Madise.

Viidates Ivan Krastevi mõttele, pole probleem mitte niivõrd rahvas, vaid eliidis, kes otsustab, mille põhjal teha otsuseid. „Kus on kaasajal suured riigimehed, kes võtavad vastutuse riigi käekäigu eest ja on valmis tegema mõni kord ka ebapopulaarseid otsuseid?“

Ilma teaduspõhise lähenemiseta on kerge kerge luua moonutatud pilt sellest, mida „rahvas tahab“. Ülle Madise tõi näiteks protestiliikumise Occupy Wall Street, mis ühendas inimesi ühise eesmärgi nimel, kuid milles otsuste tegemisel polnud kohta elitaarsel teadusel.

Teaduslikke seaduspärasid on kerge eirata taskuteadlastega. „Aga see on lühiajaline ja pikaajaliselt suisa kahjulik,“ märkis Ülle Madise viidates näilisele teadlaste või „sobivate“ teadlaste kaasamisele otsustusprotsessides.

„Pikas vaates on targad otsused targemad. Tuleb osata neid teha ja neid, nagu moodsas kõnepruugis öeldakse, maha ärida. /---/ Pseudoteadus levib väga kiiresti. Siin ongi see küsimus: kuidas panna maksma see teadus, mis on tehtud teaduslikult põhistatud alusel?“

Ta tõi välja, et tänapäevane teadus on küllaltki süvitsiminev ning killustunud, mis teeb üha keerulisemaks kontrollimise, kelle ja millist arvamust uskuda.

Teaduste akadeemiad on oma olemuselt algselt kandnud ideed anda teadusele kvaliteedimärk. Kuigi seda võiksid teha ka ülikoolid, ei soosi seda tänapäevane teaduse mõõtmise süsteem, kus eesti keeles teaduse tegemise eest ETISes märget ei saa ning see on pigem õhinapõhine tegevus, nentis Madise.

Teaduste akadeemiate algset ideed silmas pidades võiks Eesti Teaduste Akadeemia õiguskantsleri hinnangul eesmärgiks võtta sõltumatu nõu ja hinnangu andmise Eesti arengut suunavatele asutustele.