Neurokuvamine võimaldab vaadelda elusa inimese aju. Kristiina Kompus, näiteks, printis oma ajust 3D printeriga täpse koopia. Kui tavapäraselt võime inimese aju või muid organeid uurida ja tundma õppida mudelite alusel, siis neurokuvamine võimaldab vaadata konkreetse inimese aju, mitte sellele sarnanevat, vaid kohe päris sedasama.

Mis on selle mõte? On ju aju skanneerimine keeruline ja kallis, väljatrükk 3D printeriga veel enam. Seega - miks?

"Eks ta selline nohiku temp ole. See on selline loomulik tagajärg, kui panna inimesed laborisse, hoida neid seal kinni ja lasta neil mängida igasuguste erinevate 3D mudelitega. Aga samas peame mõtlema väga hoolikalt, miks meil on neurokuvamist vaja? See on asi, mis võib viia käitumis- ja neuroteadused uutesse kõrgustesse."

Kristiina Kompus

Võtame näiteks kõne ja kuulmise. "Selleks, et kõnet kuulda, pole üldse tarvis, et keegi kõneleks," nendib Kristiina Kompus. See tähendab, et inimesed kuulevad mõni kord ka helisid, mida tegelikkuses pole kõlanud. Kümme protsenti inimestest kuuleb kuulmishallutsinatsioone. umbes kolmandik inimestest kuuleb neid ärgates ja magama jäädes. Miks see nii on? Kas meie aju mängib meile vingerpussi?

On võimalik, et mängib. Miks? Ilmselt aitabki sellele vastust leida neurokuvamine. See aitab välja selgitada, kas kuulmishallutsinatsioonid on ettekujutlused või pigem kuulmisteede normaalse töö häired.

Kristiina Kompuse ettekanne "Kas neurokuvamine on uus aken teadvusesse?" kõlas Tallinna ülikooli tippkeskuste teaduskohvikus 16. novembril. Siintoodu on ettekandest põgus videokokkuvõte.