Eestis võtab 1000 inimesest 14 iga päev mingit antibiootikumi. See tähendab, et näiteks täna on mõnd antibiootikumi manustanud enam kui 18 000 inimest. Seda pole rohkem ega vähem kui varem – Eestis on nende ravimite kasutamine püsinud aastate lõikes enam-vähem samal tasemel. Samas üleilmselt on tegu tõusva trendiga ning näiteks Lõuna-Euroopas võib teatud antibiootikume osta suisa tavalisest poest.

Võiks ju küsida, mis ses halba on, kui ravimid inimestele hõlpsasti kättesaadavad on? Kättesaadavus pole tõesti halb. Hoopis tõsisem on probleem, mis kerkib silmapiirile nende üleliigse kasutamisega: antibiootikumiresistentsed bakterid. Ehk lihtsalt öeldes ravile allumatud bakterid.

Antibiootikumidega kohanenud baktereid võib tekkida mitmel moel. Inimeste liigne ja väär ravimitarbimine on vaid üks viis. Üks suurimaid mõjutajaid on loomakasvatus – USAs kasutatakse 80 protsenti antibiootikumidest just seal. Ülemäärasel kasutamisel tekivad ravimatud bakterid looma kehas.

Veterinaar- ja toiduameti (VTA) peaspetsialisti Diivi Põdersoo selgituste kohaselt on Eesti suurtes loomafarmides kohustus identifitseerida haige loom ning määrata sellele konkreetsele isendile liigipõhist ravi, see tähendab, et erinevate tehnosüsteemide abil tuvastatakse triipkoodi abil täpne isend ning talle manustatakse konkreetse liigi ravimit, mitte inimeste oma.

Teistsugune olukord on aga profülaktilisel ehk ennetaval eesmärgil kasutatavate ravimisöötadega, mida antakse noorloomadele, et vältida nende haigestumist. Kasvu stimuleerimiseks ei tohiks antibiootikume anda juba 2006. aastast, kuid ometi hakkab Euroopa Liidus 2017. aastal kehtima määrus, millega piiratakse antibiootikumide turustamist ning keelatakse ravimisööt profülaktilistel eesmärkidel või looma kasvu stimuleerimiseks. Seega üritatakse keelata midagi, mis nagu peaks juba olema keelatud, ehkki praktika on ilmselt teistsugune.

Eesti liha ja piim on ohutud

VTA kontrollib järjepidevalt antibiootikumide sisaldust meie toidulauale jõudvas lihas ja piimas. Diivi Põdersoo kirjeldab, et kuna Eestis on piima- ja lihatööstus valdavalt eraettevõtete käes, kes ei taha sugugi trahvi maksta, siis järgitakse reegleid väga täpselt ning poodidesse jõudev piim ja liha ravimijääke ei sisalda ja on tarbijale ohutu.

Viise, kuidas bakterid resistentseks muutuvad, on aga veelgi. Võtame näiteks lemmikloomad. Kui Diivi Põdersoo toonitab, et suurloomade ravis tohib kasutada üksnes vastavale loomaliigile sobivaid ravimeid, siis väikeloomade puhul tuleb aga sageli ette, et lemmiklooma ravitakse hoopis inimesele mõeldud ravimitega, mis omakorda on antibiootikumide puhul vale kasutus ning võib soodustada resistentsete haigustekitajate arengut.

Tartu ülikooli antimikroobsete ainete tehnoloogia professor Tanel Tenson selgitab, et kui mõni bakter on muutunud lemmiklooma kehas resistentseks, siis pole kuigi keeruline seda üle kanda ka inimesele. Kuidas see juhtub? Tenson soovitab panna Google'i pildiotsingusse otsisõnad child + dog (laps + koer) ning välja tuleb hulk pilte, kuidas lapsed koeri musitavad, sama jäätist limpsivad või ühes voodis magavad.

ERR Novaator sai eelmainitud sõnadega Google'i pildiotsingus sellise tulemuse:

Järgnevas videos selgitab Tanel Tenson, kuidas antibiootikumid on arenenud ning kuidas ühes nendega on arenenud resistentsus:

Haiglad kui superbakterite reservuaar

Tanel Tensoni sõnul on lisaks eelmainitud veterinaaria näidetele hea koht bakteritel antibiootikumidega kohandumiseks ja resistentseks muutumiseks haiglad. Suur osa inimestele mõeldud antibiootikumidest manustatakse just haiglas. See aga omakorda tähendab, et haiglatest tulevas reovees sisaldub ravimijääke kõige enam.

Meie reoveesüsteemid on kohandatud eemaldama veest toitained, kuid mitte ravimijääke, kemikaale või haigustekitajaid. Nii on võimalik, et puhastatud reoveega liigub keskkonda suur hulk antibiootikume ning ka ravimitele mitte alluvaid baktereid.

Seetõttu poleks Tanel Tensoni hinnangul sugugi halb mõte panna haiglate juurde veel täiendavad reoveepuhastid, et vältida antibiootikumide keskkonda sattumist.

Kuigi Eestis pole see otseselt aktuaalne, levivad superbakterid reoveega ka põllumajanduses. Vahemereäärsetes riikides, kus reovett puhastatakse, et seda taaskasutada näiteks põldude kastmisel, on küllalt suur tõenäosus, et reoveest satub mõni antibiootikumiresistentne bakter ka põllul kasvavatele toidutaimedele, mis meie toidulauale jõuavad.

Lähme aga tagasi inimeste juurde, kelle antibiootikumide liigtarvitamine samuti soodustab ravile allumatute bakterite teket. Vaatame, milline on antibiootikumide tarvitamise pilt Eestis võrreldes Euroopaga.

Allikas: ECDC.

Kes Eestis kõige enam antibiootikume tarvitavad?

Terviseameti värskest uuringust tuleb välja, et kõige enam tarvitavad naised (67%), veidi enam tarvitavad mitte-eestlased ning nooremad 18-49-aastased inimesed.

Antibiootikumide mõistlikus ja sihipärases kasutamises pole iseenesest midagi halba. Ohtlikuks muutub see siis, kui neid võetakse ülemäära, nendega püütakse võidelda vale haigustekitaja vastu või lõpetatakse ravikuur enne arsti poolt soovitatud aega.

Küllalt sage on juhtum, kus arst vaatab patsiendile kurku, näeb seal punetust ning paistes mandleid ning kirjutab diagnoosiks angiin ning raviks antibiootikumid. Lääne-Tallinna keskhaigla arst Pille Märtin aga toonitab, et seal kurgus võib tegelikult olla mitu erinevat bakterit ning selleks, et just konkreetsele haigustekitajale ravi määrata, peaks tegema bakterikülvi ja vereproovi.

Dr Pille Märtin märgib, et kui inimene on antibiootikumid ostnud mujalt kui Eestist, siis tõenäoliselt tulid need Venemaalt. Digimaailma areng on aga kaasa toonud uue ohu: ravimeid on, teiste hulgas antibiootikume, on võimalik osa internetist. Seda esineb mujal maailmas üha sagedamini, Eestis siiski veel mitte.

Eesti puhul on aga hea see, et 89 protsenti inimestest saab antibiootikumi siiski arsti retseptiga, tõsi: siingi avalduvad digimaailma "võlud", kus antibiootikumi digiretsept kirjutatakse mõni kord välja vaid pelga telefonikõne või e-kirja alusel. Samas ülejäänud 11 protsendi hulgas on need, kes kasutavad varasemast ravikuurist alles jäänud tablette (3%), saavad ravimi meditsiinitööta käest või raviasutusest (2%), saavad mujalt, ilma retseptita (2%), ostsid mujalt riigist, peamiselt Venemaalt (2%).

Oluline on, et ei haige ei kasutaks eelmisest ravikuurist alles jäänud või kellegi teise käest saadud antibiootikume, sest need ei pruugi toimida just seda haigustekitajat tõrjuvalt, küll aga soodustavad ravimiresistentsuse teket.

Samuti ei tasu jätta ravikuuri pooleli, kuigi enesetunne võib olla väga hea juba paar päeva pärast antibiootikumikuuri alustamist. Seegi soodustab bakterite kohanemist ravimiga.

Mida tasuks kogu eelnevast jutust meelde jätta?
Antibiootikume tuleb kasutada selleks ette nähtud haiguste raviks üksnes arsti ettekirjutusel.
Antibiootikumid ei aita viirushaiguste, näiteks gripi puhul, mistõttu tasub alati enne ravi alustamist teha bakterikülv ja vereproov, et selgitada välja, mis tegelikult haigust põhjustab.
Antibiootikumikuur tuleb alati lõpuni võtta. Alles jäänud ravimeid ei tohi visata prügikasti või reovette ega anda 
teistele inimestele kasutamiseks. 
Iga inimene saab oma käitumisega kaasa aidata, et antibiootikumiresistentsuse teket takistada.