Doktoritöö täiendab teadmisi alkoholi mõjust laste tervisele

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Autor/allikas: tristanforestjames/Creative Commons

“Üsna sageli olid nad maasvedelemisest räpased, okseste juuste ja riietega, ennast täispissinud,” kirjeldab Mailis Tõnisson purjutamise tagajärjel haiglasse sattunud joobes alaealisi. Nende tervisenäitajaid ajendas teda Tartu ülikooli arstiteaduste doktorantuuris uurima praktiline vajadus kohtutoksikoloogia eksperdina.

Nimelt tuli tal aeg-ajalt politseile või prokuratuurile aru anda, kas ühe või teise seadusega pahuksisse sattunud alaealise joove oli eluohtlik või mitte. “Olin kindel, et saan vastuse, kui kõrvutan noore haigusloo avaldatud teadusartiklitega,” räägib Tõnisson. “On jäänud mulje, et teame etanoolist juba kõike. Ent tegelikult teame me etanooli mõjust laste tervisele üsna vähe.”

Alkohol on lastele ohtlikum kui täiskasvanutele

Täiskasvanutega on lihtne. Nende joovet hinnatakse ainult veres oleva alkoholi kontsentratsiooni järgi. Raske on joove, mis võib seada ohtu inimese elu. Selleks peab veres olema alkoholi üle 3,5 promilli. Krooniliste organkahjustustega alkohoolikute puhul võib eluohtlikuks pidada juba 2,5 promillist joovet.

Sarnastest numbritest võiks lähtuda ka üle 14-aastaste noorte joobeastme määramisel. Ent nooremate, alla 14-aastaste laste puhul võib ohtlikuks pidada ka juba 1,49–2,5 promillist joovet.

Sellise tulemuseni jõudis äsja meditsiiniteadustes doktorikraadi kaitsnud Mailis Tõnisson kui ta võrdles aastatel 2005–2008 Tartu ülikooli lastekliinikusse või Tallinna lastehaiglasse sattunud umbes 250 alkoholijoobes alaealise verenäite ja nende tegelikku tervislikku seisundit.

Kõige paremini reedavad inimese alkoholijoovet häired tema kõnes, tasakaalus ja teadvuses. “Nende keel on pehme, nad tuigerdavad, on uimased,” kirjeldab Tõnisson purjutajate kliinilist pilti. Selle järgi hindavad arstid joobeastet: kerge, keskmine või raske joove.

“Üle 14-aastastel purjutajate puhul kattub arsti hinnang nende kliinilise pildi ehk tervisliku seisundiga tavaliselt väga hästi ja ka sellega, mida näitab veri. Ent noorematel lastel näitab kliiniline pilt vähemalt ühe astme võrra raskemat joovet, kui on alkoholi kontsentratsioon veres.”

See tähendab, et kui lapse verenäidud vastavad veel keskmisele joobele, võib tema elu siiski juba ohus olla. Sellist kriitilist tervislikku seisundit aitavadki ära tunda häired lapse teadvuses, kõnes ja tasakaalus.

Paranes nii meditsiini- kui kohtupraktika

Lisaks leidis Tõnisson, et viiel protsendil kõigist haiglasse sattunud alaealistest alkoholitarvitajatest oli organismi kaaliumi tase nii madal, et neil oli oht südamerütmihäiretele. “See oli potentsiaalselt eluohtlik leid,” sõnas teadlane.

Tänu sellistele Tartu ülikoolis läbiviidu uuringu tulemustele on nii Tartu lastekliinik kui ka Tallinna lastehaigla võtnud nüüdseks rutiiniks määrata alkoholi tarvitanud alaealistel lisaks veres olevale etanooli kontsentratsioonile ka nende kaaliumi ja glükoosi tase. Varem selline tava puudus.

Kuigi Tõnisson enda uuritavatel noortel alkoholitarvitamisest elule ohtlikku madalat glükoosi taset ei täheldanud, on see suure probleemina märgitud alaealiste joomisega seotud muus teaduskirjanduses. “Põhjus, miks me seda oma uuringus ei leidnud, võib olla selles, et Tartu ja Tallinna noored on üldiselt väga heas toitumuses. Eesti vaesemates piirkondades oleksime arvatavasti ka hüpoglükeemiat rohkem leidnud,” lausus teadlane.

Seega, kui varem otsustas Eesti juriidiline süsteem alkoholi tarvitanud alaealiste potentsiaalselt eluohtlikkude seisundite üle pelgalt veres leiduva alkoholi järgi, siis nüüd on rohkem teaduslikult tõestatud näitajaid, mis selliseid hinnanguid anda lubavad.

Siinjuures on oluline tähele panna, et haiglates määratakse joovet selle järgi, mitu milligrammi etanooli sisaldab detsiliiter vereseerumit. Ent kohtusüsteemis arvestatakse joobe raskust etanooli koguse järgi milligrammides grammi vere kohta. Seni arvutati alaealisele haiglates määratud joove juriidilisele süsteemile sobivaks täiskasvanute 1,14-se koefitsiendiga. Kuid lapse organismi sisaldab oluliselt rohkem vett kui täiskasvanu oma. Sellest tulenevalt leidis Tõnisson oma doktoritöös, et laste puhul oleks ümberarvutus õigem teha 1,19-se koefitsiendiga.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: