Arheoloogilise leiu puhul on kõige olulisem leiukontekst ehk siis info, kus ja kuidas leid algselt maapõues asus, kui sügaval, millistes pinnasekihtides, kuidas ümbritseva keskkonna ja teiste leidude suhtes asetus jmt.

Selle info põhjal saavad arheoloogid teha edasi järeldusi eseme vanuse, funktsiooni, tähenduse, kuuluvuse kohta või vastata küsimusele, kuidas ese maapõue üldse võis sattuda. Just leiukontekst annab esemele teadusliku väärtuse ja tähenduse, samas kui taustainfota leiul on paljudel juhtudel vaid antikvaarne väärtus – lihtsalt ilus vana asi.

Tihti võivad arheoloogilised leiud juhatada kätte mõne seni teadmata muistise ehk siis mineviku inimese tegevusjälgi sisaldava kinnisobjekti maastikul. Muistis võib olla sadade või tuhandete aastate eest kasutusel olnud asula- või kultusekoht, kaitserajatis, pelgupaik, matusepaik, põllujäänused, tee, silla- või sadamakoht jne. Muistise olemasolu oskab kõige paremini välja selgitada selleks ettevalmistuse saanud arheoloog.

Selleks et arheoloogidel oleks võimalik leiust ja selle kontekstist maksimaalne info kätte saada, tuleb arheoloogilistest leidudest teavitada esimesel võimalusel muinsuskaitseametit ning leid jätta leiukohta.

Leiu võib eemaldada leiukohast, siis kui on otsene oht selle säilimisele. Samuti kui kahtlete kas tegemist võiks üldse olla ajalooliselt huvipakkuva esemega, võib muinsuskaitseametile edasi saata foto ja leiukoha koordinaadid. Muinsuskaitseameti kodulehel on olemas selleks otstarbeks leiuteatevorm.

Leitud eset ei tohi ise puhastada või konserveerida, kuna oluline teave võib nii lihtsalt hävida. Ka tuhanded aastad maapõues olnud kirve silmas võivad veel säilinud olla puidust varre jäänused, mida saaks loodusteaduslike meetoditega dateerida. Pronksist sõle küljes võivad säilinud olla rõivakiud. Esemel võivad olla kasutusjäljed, mis hoogsa küürimise tagajärjel lihtsalt kaovad.