Tavaarusaamas tähendab ruum kolmemõõtmelist kohta, kus miski paikneb ja toimub. Semiootilises käsitluses nähakse ruumi aga konstrueeritud objektina, mis kätkeb endas kõikvõimalikke kultuurilise ja tunnetusliku korrastatuse väljendusi. Seda on hiljuti kaitstud doktoritöös lähemalt uurinud Tartu ülikooli semiootika osakonna nooremteadur Tiit Remm.

Kontseptuaalses töös koondab Remm peamiselt kolme tuntud sotsiaal- ja kultuuriteadlase – Pierre Bourdieu, Juri Lotmani ja Pitirim Sorokini – ja teiste teoreetilised käsitlused terviklikuks mudeliks. Sellega loob ta suurepärase raamistiku sotsiokultuurilise ruumi edasiseks praktiliseks analüüsiks.

Sotsiaalne ruum, mis Bourdieu järgi kätkeb endas erinevaid tegevusvälju – näiteks kultuuriväli, majandusväli, poliitikaväli jne –, mis toimivad nendel tegutsevate subjektide vaheliste eristussuhete, sealjuures ka võimusuhete kaudu. Mida suurem on indiviidi või grupi sümboliline, majanduslik, kultuuriline või sotsiaalne kapital ehk materiaalsete või sotsiaalsete vahendite kogum, seda paremini saab ta teistega võrreldes vastaval väljal hakkama, tundes ja määrates n-ö mängureegleid. Territoriaalse identiteedi kõrval viitab kultuuriruum omakorda, eriti Lotmani käsitluses, mittefüüsilisele keskkonnale, kus leiavad aset erisugused kommunikatsiooniprotsessid ning toimub pidev tõlgendamine ja tähenduste loomine erinevate subjektide ja sümboolsete süsteemide vahel.


“Minu mudel on vahend abstraktsete ruumiliste nähtuste ja kirjelduste mõistmiseks, näidates, et need pole vaid suvalised metafoorid, vaid pakuvad teadusliku metakeele raamistu,” võtab Remm oma töö eesmärgi kokku.

Millest on “tehtud” sotsiokultuuriline ruum?


Sotsiokultuurilise maailma ruumilised kirjeldused – millest on “tehtud” erinevad ruumilised ideed – hakkasid Tiit Remmi lähemalt huvitama kokkupuutel linnaruumi ja selles asuvate sümbolobjektide, näiteks Maailma Kaubanduskeskus New Yorgis ning pronkssõdur Tallinnas jne, tähenduslikkuse uurimisega. Lisaks süüvis semiootik linna representeerimisse postkaartidel ja jalutuskäiguvoldikutel ning analüüsis, kuidas teksti, pildi ja kaartide kaudu on linnaruumi esitatud ning milliseid võimalusi linna kogemise kujundamisel erinevalt koostatud materjalid pakuvad.

“Ruumilised tunnetusvahendid annavad tõepoolest väga erinevaid lähenemisvõimalusi küsimusele: mis on ruum?,” ütleb Remm ja toob näiteks inforuumi mõiste.

“Inforuum võib olla lihtsalt sõnakõlks ja mitte midagi tähendada. Suuresti viitab see aga meediast näkku paisatavale infomassile, ja seegi on veel suhteliselt kasutu tähendusega. Kui aga püüda paremini selgitada seda, kuidas infokogumist saab nimelt inforuum, tuleks vaadata, kuidas on see korrastatud. Eesti puhul räägitakse sageli kahest inforuumist – eesti- ja venekeelsest inforuumist, mis ei sisalda üksnes erikeelset sisu, vaid on kultuuriliste kategooriate kaudu loodud ja korrastatud.”

Eesti- ja venekeelse elanikkonna erinevat laadi informeeritust ja meediakasutust silmas pidades toob Remm esile kultuuridevahelise vastanduse – “meie” ja “nemad”, mille kaudu inforuumid konstrueeritakse.

“Eristused praktilistes otsustes, ehk mida ma meediauudistest usun ja mida mitte, võimaldavad abstraktset inforuumi seostada selle mõjuväljas olevate kogukondade identiteedi ja kultuuriga. See korrastus annab inimesele ette, kuidas ühest või teisest nähtusest tuleks mõelda või arvata,” lisab ta.

Siinkohal läheb jutt mõistagi sisserändekriisi teemale ja avalikkusse paisatud reaktsioonidele pagulasteemal. Kultuuridünaamika protsessi kommenteerides leiab Remm: “See, mis praegu toimub avalikkuses ja inforuumis pagulase kategooria määratlemise näol, on tüüpiline kultuurilise Teisega tegelemine, “oma” ja “võõra” eristamine.”

Selle juurde kuulub aktiivne erinevatele nimetustele – pagulane, põgenik, immigrant, sisserändaja – tähenduste otsimine ja kirjeldamine õiguste, kohustuste ja võimaluste kaudu, mis neile peaksid laienema.

“Oht seisneb siinjuures selles, et meil on valmismõeldud tõed enne, kui oleme näinud reaalseid inimesi,” täheldab semiootikateadur. “Meie kultuurilised suhtumuslikud lahendused ei pruugi olla õigustatud.”

Praegused tendentsid võivad Remmi sõnul viia selleni, et multikultuuriliseks paisumist kardetud tasemel ei toimugi, sest kui ühiskonnas eksisteerib niivõrd konkreetne kultuuriline üksus nagu “pagulane”, sildistatakse need inimesed sõltumata etnilisest päritolust või muudest unikaalsetest tunnusjoontest automaatselt kui “sotsiaalne probleem” ja paigutatakse kitsendatud kategooriasse, millel puuduvad igasugused kultuurilised tunnusjooned.

Tammelinn ja Annelinn

Nagu eespool öeldud, on ruumilisus oma variatiivses organiseerituses enesekirjelduslik kategooria ja tunnetusvahend, mille kaudu on hõlbus analüüsida ja tõlgendada selles valitsevaid ja ilmnevaid sotsiaalseid suhteid ja kultuurilisi ideid nii, et need ei jääks vaid abstraktseiks metafoorideks. Asja muudab huvitavaks see, et inimtekkelised ruumilised korrastused ja teadmus nende kohta muutub pidevalt. Niisiis tuleb otsida üha uusi tähendusi sotsiokultuurilise maailma toimimisele ja omistada uusi väärtusi ümbritsevatele objektidele ja kooslustele.

Oma doktoritööst rääkides toob Tiit Remm enim paralleele kaasaegse linnaruumi kui kogukondade elupaiga kujundamisega. Need protsessid on olnud avalikkuses nähtavad tänu linnaosaseltside aktiivsele tegevusele. Ilmselt on enamus midagi kuulnud Kalamaja või Uue Maailma Seltsist Tallinnas ja Supilinna, või Karlova Seltsist Tartus, mis on asunud seisma teatud väärtuste ja ideaalide eest, soovides enda ümber luua “paremat maailma”, kus praktiseeritakse keskkonnasäästlikku, inimsõbralikku, kogukonnademokraatlikku eluviisi, mis peaks välja tõrjuma anonüümse ja ignoreeriva mentaliteedi ümbritseva suhtes.

“Linnaruumi niisugune organiseerimine on eeskätt mõtlemisviiside ja praktikate avaldumine, teisalt ka teadlikult valitud väljendusvahend selleks, et konstrueerida teatud tüüpi kogukonda ja manifesteerida teatud jõupositsiooni või väärtusi tunduvalt nähtavamal moel, kui seda on sõnaliste vahenditega arvamuse avaldamine,” ütleb Remm. Antud protsesside mõte on kogukonna sees läbi rääkida, milline on loodava materiaalse ja sotsiokultuurilise ruumi tähendus nendes ruumilistes praktikates osalejate eneste ja üldsuse jaoks laiemalt.

Remmile pakub samuti huvi eri ajastutel ja režiimide tingimustes ning ideoloogiliste mõjutuste najal planeeritud ja rajatud linnaosade võrdlev analüüs. Täpsemalt see, millist ruumilist identiteeti on püütud luua ning kuidas tõlgendada selle ümbersündi tänases päevas. Ta toob Tartu kontekstis kontrastsete näidetena esile 1920ndatel aedlinnana kavandatud Tammelinna oma villaliku väljanägemisega individuaalmajade ning 1970ndatel-1980ndatel rajatud, peamiselt viie- ja üheksa-korruselistest paneelelamutest koosneva Annelinna. Tallinna mastaabis vastaksid sellele Lasnamäe, Mustamäe, Õismäe magalarajoonid.

Intrigeeriv on eelkõige viimastel aastatel aktualiseerunud soov luua Annelinna tiheda asutusega urbanistlikus ja anonüümses keskkonnas meeldiv ja hästi toimiv avalik ruum. Ühe põneva lahendusena on välja käidud ideid magala muutmisest aedlinnaks (nt Anne aedlinna idee, autorid: Anni Haldre, Hans-Peter Isand, Martin Aunin). See näeb “ruumi kodustamise” võimalust majadevaheliste aedade rajamises, nii et Annelinna elanikel tekiks hoopis teistlaadne võimalus suhestuda välisruumiga, seda muuhulgas ka füüsilise aiatöö kaudu.

Niisugused arendused eeldavad aga eeskätt mõttemallide muutumist ja erinevate sotsiaalsete tõrgete ja hirmude ületamist, sealhulgas anonüümsuse kadumise ees.

Remmi sõnul on kirjeldatud taotlus märk selles, et isikliku ja avaliku ruumi vahel otsitakse nn kohtumispaika, midagi poolavaliku välisruumi laadset, mis võimaldaks linnaelanikel omavahel kohtuda, rohkem suhelda ja koos tegutseda, võideldes getostumise ilmingute vastu. Selline ruumi kohandamine, mille väljundiks on ka kõnniteede rajamine Tammelinna, on ühtlasi ühiskonna, selle maailmapildi, ideaalide ja korrastuse ümbermääratlemine ning sellele vastava tunnetusliku ruumilisuse otsimine.

Teoreetilise mudeliloome pinnalt soovib Tiit Remm liikuda nimetatud kogukonnaliikumiste kaudu linnaruumis ja ühiskonnas toimuvate arengute süstemaatilise analüüsi suunas. Tulemuste praktiline väljund võiks olla see, et kultuuriteaduslik kompetents leiaks linna- ja ühiskonnaplaneerimise protsessis rakendust.

Semiootikadoktor Tiit Remm 2015. aasta Tartu semiootika suvekooli avamisel. (Foto: Maris Mägi)

Tiit Remm kaitses 15. oktoobril Tartu ülikooli filosoofia ja semiootika instituudis doktoritööd “Sotsiokultuuriline ruum: sotsiokultuuriline maailm ja ruumiline modelleerimine” (“Sociocultural Space: Spatial Modelling and the Sociocultural World”). Juhendaja: TÜ semiootika vanemteadur Anti Randviir, oponendid: sotsioloogia professor Risto Kalevi Heiskala Tampere ülikoolist ja inimgeograafia professor Hannes Palang Tallinna ülikoolist.