Lindahl, Modrich ja Sancari kaardistasid molekulaarsel tasandil, kuidas rakud kahjustada saanud DNA-d parandavad ja pärilikkusainet kaitsevad. Uuringud on aidanud nii paremini mõista, kuidas elavad rakud funktsioneerivad, kui ka andnud vihjeid näiteks uute vähiteraapiate välja töötamiseks.

Veel 1970. aastate alguses arvasid teadlased, et DNA molekul on äärmiselt stabiilne. Tomas Lindahl demonstreeris aga, et tegelikult laguneb see nii kiiresti, et elu tekkimine ja areng peaks olema Maal võimatu. Tähelepanek viis mehe edasiste uuringuteni, mille käigus avastas ta parandusmehhanismi, mis pärilikkusaine hävingut pidevalt ära hoiab. Tänapäeval tuntakse seda lämmastikaluse väljalõike reparatsioonina.

Aziz Sancari tehtav töö aitas seevastu paremini mõista nukleotiidide väljalõikereparatsiooni. Rakud kasutavad mehhanismi peamiselt ultraviolettvalguse tõttu tekkivate kahjustuste parandamiseks. Vigase parandusmehhanismiga sündivatel inimestele tekib päikese käes viibides nahavähk äärmiselt kergesti. Samuti kasutatakse molekulaarset masinavärki erinevate mutageensete ainete tõttu tekkivate kahjustuste parandamiseks.

Paul Modrich keskendus rakkude jagunemise ajal tehtavatele vigadele. Keemik leidis, et valepaardumisreparatsiooniga vähendatakse nende arvu tuhandekordselt. Vigane parandussüsteem viib näiteks teatud päriliku soolevähi vormi avaldumiseni.

"Need kolm meest uurisid välja, kuidas DNA-d parandatakse. Selleks, et sellises muudatuste maailmas enam-vähem ikkagi kindlustataks see, et järgnevatele rakupõlvkondadele ja ka inimpõlvkondadele antaks edasi enam-vähem õige, peaaegu õige DNA, selleks ongi spetsiaalsed mehhanismid rakkudes olemas. Neid on terve rida ensüümisüsteeme, terve rida huvitavaid asju, mis seisavadki hea selle eest, et see DNA oleks korras ja hästi edasi pärandatud. Väga suurel määral on need avastused seotud ka uute lähenemistega vähiravile, vähiravimite välja mõtlemisele," kommenteeris Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi direktor Toivo Maimets "Aktuaalsele kaamerale".