Kes õieti oli J. G. Herder ja miks on ta meie kultuuriruumis seni oluline?

Liina Lukas: Herder on meie kultuuriruumis oluline mitmel põhjusel. Ta algatas pea kõik need erialad, mida täna nimetame rahvusteadusteks, seega võime Herderit pidada nii tänapäevase ajalooteaduse kui ka folkloristika rajajaks. Ta võttis saksa keeles käibele mõiste “rahvalaul” ning just rahvalaulu kaudu jõudis ta täiesti uudsele arusaamale lüürilise luule olemusest. Rahvalaulus nägi ta lüürilise luule allikat, mis võiks olla euroopa luulele paremaks eeskujuks kui antiikkirjandus.

Oli ta eeskujuks ka siinsetele rahvaluule kogujatele, alustagem või Jakob Hurdast?

LL: Kahtlemata. Herder algatas 1777-8 aastal Baltimaades rahvalaulu kogumise kampaania. Siin oli see toona täiesti mõistetamatu ettevõtmine. Kohalikud õpetlased ei saanud aru, miks nad peaks järsku tegelema hakkama talupojalaulukestega ja neile üldse tähelepanu pöörama. Ometi läksid nad algatusega kaasa ja Hupeli vahendusel kogus Herder Baltimaadelt ligi 80 läti ja kaheksa eesti rahvalaulu. Herderi teeneks on see, et tema tegi lauludest valiku ja avaldas need oma rahvalaulukogus 1777-8 aastail.

Selle žestiga kuulutas ta tegelikult eesti ja läti rahvalaulu maailmakirjanduse osaks. Toonane ajastu aga rahvalaulu ei hinnanud, valgustusajastu jaoks oli see Hupeli sõnastust kasutades “vanaeitede jamps”. See polnud tõsiseltvõetav žanr, kuid Herder tõstis rahvalaulu kui lüürilise luule kõige ehedama žanri žanrihierarhia tippu, pöörates klassikalise žanritehierarhia pea peale.

Eva Piirimäe: Teistpidi on Herder väga oluline filosoof, kuuludes suurte filosoofide kaanonisse ja on üks kaanonist, kes on viibinud Tartule kõige lähemal. Ta elas pärast ülikooli Riias ning see oli rahvaluule avastamise seisukohast väga oluline. Samuti tundis ta huvi siinse kandi ja poliitilise konteksti vastu.

Herderi enda vastu aga tuntakse siiani väga elavat huvi ka moraali- ja poliitikafilosoofias. Ta on tänapäeval taasavastatud nii filosoofiaajaloolaste kui ka poliitikateoreetikute poolt. Muidugi on Herderi puhul üks oluline fakt see, et ta oli Immanuel Kanti õpilane ja see on pikalt varjutanud tema sära hilisemate põlvede jaoks.

Herder julges elu hilises perioodis välja astuda paljude Kanti ideede vastu ja kuna Kanti peeti toona filosoofia viimaseks sõnaks, siis Herder esines mõneti kui keegi, kes polnud Kanti filosoofia mõttest aru saanud. See kuulsus saatis teda pikka aega, aga täna oleme seisus, kus Herderit püütakse uuesti ümber hinnata ja vaadata tema filosoofilist pärandit sellest vaatepunktist, mida Herder ise soovis väita.

Millele tänavune sümpoosion keskendub?

LL: Sümpoosioni pealkiri on “Kontinent Herder: Empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ning poliitikas”. Herder on tuntud selle poolest, et ta pakkus välja tundmusel põhineva tunnetusmeetodi. Ta eeldas, et maailma on võimalik mõista mitte ainult ratsionaalselt, nagu arvas teda ümbritsev valgustusajastu, vaid tundmuslikult, pannes mängu inimese südame ja tunded. Herder ütleb: “Tunne end kõige sees olevana, vaid siis oled sa teel sõna mõistmise poole.”

Sellise hermeneutikaga lähenes ta ka võõrastele rahvastele, kaasa arvatud lätlastele ja eestlastele, kutsudes üles püüdele mõista neid rahvaid niivõrd, et võtta üle nende vaatepunkt. See osutus Liivimaa hilisvalgustuses ja ehk romantismiajastul väga plahvatuslikuks ja sellel arusaamal rajaneb ka meie rahvuslik ärkamisaeg ning kogu rahvuseks kujunemise teekond 19. sajandi keskpaigast alates.

Kustkandist Herderi uurijaid kokku tuleb ja millest sümpoosionil räägitakse?

EP: Avakõne peab Berni ülikooli emeriitprofessor Wolfgang Pross, kes on viimase 25 aasta jooksul kirjutanud Herderist kümneid artikleid ja välja andnud tema valitud teosed. Pross pööras Herderi uurimises uue lehekülje, rõhutades, kuidas erinevad ajaloo- ja ka keelefilosoofilised ideed lähevad tagasi tema ettekujutusest inimesele ehk antropoloogiale. Teisalt on ta mõjusalt kirjeldanud Herderi suhteid oma kaasaegse loodusfilosoofiaga ja mõtestanud lahti Herderi peateose: “Ideed inimsoo ajaloo arengust” filosoofilised alused, näidates, kuidas selle teose aluseks on arusaam loodusest kui dünaamilisest protsessist.

LL: Kindlasti on Jaan Undusk väga suundarajavalt kirjutanud Herderi keelefilosoofiast ja tema mõjudest siin Eestis. Samuti on mitmeid nooremaid uurijaid ja diapasoon valdkondadest on päris lai, aga kõik need saavad omavahel suhestatud selle ühe fookuse ehk sümpaatia kui teatava tunnetuse ja tundevõime kaudu. Sümpoosion on rahvusvaheline ja interdistsiplinaarne, esindatud on kirjandusteadlased, poliitikateoreetikud, ajaloofilosoofid USA-st, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Rootsist, Soomest, Lätist. Usun, et Herder vääriks meeldetuletust ja ka eestikeelset trükivalgust.

EP: Herderit on pikka aega peetud üheks rahvusluse isaks ja samas on see väga vaieldav küsimus, sest Herder tõepoolest rõhutab, kui oluline on rahvuslik identiteet ja õhutab samas uurima erinevaid kultuure, olgu nende arenguaste kõrge või madal. Samal ajal ei ole tema tekstides väga selge, mis on ta enda poliitiline programm kaasaja jaoks. Herderi uurijad on päris palju vaielnud, kas teda võiks pidada ka rahvusriigi ideoloogia ja mõiste käibesse toojaks või peaks teda pigem kirjeldama kui multikulturalismi isa.

Meie sümpoosion tahab eelkõige aru saada Herderi enda vaadetest, sest ta kirjeldab päris põhjalikult kultuuri tekkemehhanisme ehk räägib, et sümpaatia ongi see, mis toob kokku ühe kultuuriga inimesi. Oma varastes tekstides räägib ta ka seda, et on teatavad piirid, kuhumaani me saame oma sümpaatias minna – kui me enam ei tunneta võõrast, sest ta on radikaalselt erinev, siis tekib hoopis antipaatia reaktsioon ehk vastumeelsus ja tõjumine. Ta seostab seda ka inimlike eelarvamustega ja võib isegi öelda, et Herder kasutab esimest korda filosoofia ajaloos terminit natsionalism. Ta teeb seda iroonilises võtmes, kirjeldades ühe kultuuri esindaja suhet teise kultuuri esindajatesse, kes on piisavalt kauged, võõrad ja arusaamatud.

Samaaegselt kutsub ta oma ajaloofilosoofias teist mõistma, saades aru mõistmise piiridest, kutsub ta siiski üles neid piire ületama ja räägib ka rahvusvahelisest solidaarsusest või kaastundest kõigi rõhutud rahvaste vastu. Ta on kindlasti väga jõuline kriitik imperialismile, kolonialismile, aga laiemas plaanis räägib ikkagi millestki, mida võiks kirjeldada inimliku ühtsustunde või kokkukuuluvusena.

LL: Kui läheneda Herderi esteetilistest mõtetest samale teemale, siis ka siin võib öelda, et luuleuurija, kirjandusteadlase ja kunstifilosoofina on Herder ühtlasi ka antropoloog. Tal on esteetiline huvi kirjanduse vastu alati väga tihedasti põimitud antropoloogilise huviga.