Mart Noorma: et midagi saavutada, on vaja inimestega rääkida ({{commentsTotal}})

Mart Noormat ootab ees kõrgharidusõppe kiire arenguprotsessi juhtimine Tartu ülikoolis.
Mart Noormat ootab ees kõrgharidusõppe kiire arenguprotsessi juhtimine Tartu ülikoolis. Autor/allikas: Mari Luud/Õhtuleht/Scanpix

Juuli keskel asus Tartu ülikooli õppeprorektori ametisse teaduse populariseerijana tuntud Mart Noorma, kel on ka oma varasemates ametites ülikoolis olnud õppekvaliteedi arendaja roll.

Kas maikuine rektori ettepanek õppeprorektoriks hakata tuli teile üllatusena?

Ei tulnud üllatusena, see oli üsna ootuspärane. Viimasel ajal on ülikool pikkade sammudega õiges suunas arenenud. Õppeprorektori töö on väga stressirohke ja see, et Martin Hallik pärast oma viie aasta pikkust tegusat karjääri tahtis edasi liikuda, oli loogiline. Õppimis- ja õpetamisarenduskeskuse juhataja ning loodus- ja tehnoloogiateaduskonna prodekaanina oli mul paras ettevalmistus, et ülikooli õppeasjades ka rektoraadi tasemel kaasa aidata. Loomulikult tuli natuke järele mõelda, aga see ei võtnud kaua aega.

Eelmine õppeprorektor tõi enda olulisemate saavutustena välja tähtajatu õpetamisõiguse sisseviimise õpetajakoolituse õppekavadel ning õppeassistentide süsteemi juurutamise. Mis on teie meelest Martin Halliku ametiaja suuremad võidud?

Viimase viie aasta jooksul on ülikool arenenud hästi palju õpetamise väärtustamise suunas. Martin tõi välja ainult paar tegurit, aga tegelikult on tema prorektoriks olemise ajal algatatut või ellu viidut kordades rohkem. Üks oluline ja samas ka keerulisemaid saavutusi oli näiteks see, et TÜ sai Euroopa tõukefondide Primuse programmist täismahus toetuse, et oma õppekvaliteeti arendada. Kindlasti oli siin Martini heal tööl suur tähtsus. Minu meelest on praegu ka ülikooli õppejõudude arusaam heast õpetamisest, sellest, et see on arendatav tegevus, ja valmisolek oma õppijaid toetada oluliselt kõrgem kui viis aastat tagasi. Ja ka selle ilusa pildi juures on Martin andnud hea panuse.

Millega uues ametis kõige rohkem tegelemist ootate?

Eks ma võtan selle kiire arenguprotsessi üle. Minu jaoks on juhtimine väga selge tegevus: see on tegelike tegijate toetamine. Õppeprorektori roll on ülikooli inimestel aidata õpetada või õppida parimal võimalikul viisil. Õppejõududele tuleb luua soodsad arengutingimused ning siis panna paika ka inimeste töö tulemuslikkuse hindamise meetodid ja tingimused, et hea tulemuse eest tuleks ka vastav tunnustus.

Et midagi saavutada, on vaja inimestega rääkida. Olen küll valdavalt reaalvaldkonna taustaga, aga viimased seitse aastat olen ka õppejõudude õpetamisoskuste arendamisega tegelenud. Seni olengi uue töö ajast enamiku kasutanud selleks, et eri valdkondade inimestega nõu pidada: mis on see, mida ülikoolis edasi arendada, et kõigil oleks võimalikult hea oma tööd teha.

Järgmistel eelarveaastatel seotakse õppekavade kvaliteet ja kestlikkus ülikooli eelarve ja rahastamisega. Millised on kvaliteedimõõtmise kriteeriumid?

Ülikooli õppekvaliteet on parameeter, mis hindab seda, kui hästi me toetame õppija õppearengut õppija ja ühiskonna jaoks olulises suunas. Peame vaatama, kas suund on õige ja kas tegevused toetavad selles poole liikumist. Õige suund pannakse paika enamasti õppekava tasemel ja pidev õppekavade arendamine peaks lähtuma sellest, mis on ühiskonna jaoks oluline. Ülikoolis peaks kogu aeg käima arutelu selle üle, kas arendame ja toetame oma tudengite arengut õiges suunas. See tähendab regulaarseid arutelusid üliõpilaste, tööandjate, vilistlaste ja muude partneritega.

Teine pool kvaliteedi rakendamisest on see, kuidas õppijate arengut tegelikult toetada. Neid kvaliteedikriteeriume on palju raskem hinnata. Mis on parim toetusviis? Kas probleemipõhine õpe, grupitöö, klassikaline loeng või e-õpe? Siin ei olegi ilmselt ühte vastust, sõltuvalt kontekstist tuleb valida kõige paremini sobivad toetusviisid.

Aga kas kogu seda toetust ja suuna määramist saab panna ühte kvantitatiivsesse tabelisse ja hakata selle alusel raha jagama? Ilmselt mitte. Kvaliteeti on arvuliselt väga keeruline mõõta. Praeguse lähenemisviisi järgi kasutatakse ühte osa TÜ eelarvest teatud eesmärkide saavutamiseks, millel on seos õppekvaliteedi arenguga. Näiteks meie tööalane korralikkus, õppeinfosüsteemi kasutamine, ingliskeelsete kursuste osakaal, tudengite tagasiside tulemused jms.

Näiteks õppejõudude atesteerimise juures on soovitatud arvestada töötaja õppe- ja teadustöö tegelikku osakaalu ja tegevuste kvaliteeti. Kuidas saaks õpetamisoskuste taset ja arengut kõige adekvaatsemalt hinnata?

On selge, et head õppejõud peavad saama atesteerimisel oma õppijate arengu hea toetamise eest tunnustatud. See on alus selleks, et võimalikult paljud õppejõud endast maksimumi annaks. Kindlasti toetavad õppejõud tudengeid sisemise motivatsiooni alusel, aga ülikoolgi peab õpetamisalast tulemuslikkust väärikalt hindama.

Tulevikus peaks atesteerimisel oma õpetamisalast pädevust ja senise tegevuse tulemuslikkust tõendama. Selleks on mitmeid võimalusi, näiteks suures osas maailmas kasutatakse selleks õppejõuportfooliot.

Mida õppejõuportfoolio endast täpsemalt kujutab?

Seal võiks olla kirjas inimese õpetamisfilosoofia: mis on tema jaoks õppija toetamine ja hea õpetamine. Lisaks tõendusmaterjalid ja enesepeegeldus. Kui aga selline dokument esitatakse, siis peaks meil olema kirjeldatud ka õpetamise hea tava ja eetika ning olemas komisjon, kes neid omavahel võrdleb. Mujal maailmas on paljudes ülikoolides õppejõu portfoolio hindamiseks akadeemiline komisjon, kes annab atesteerimiskomisjonile sisendi. Meil ei ole aga praegu ei sellist akadeemilist komisjoni ega portfooliot.

Kas sellega võiks seostuda ka töökaaslaste ja üliõpilaste tagasiside?

Aga loomulikult! Ainult enda filosoofia ja meetodite kirjeldamisest ju ei piisa. Kuidagi tuleb tõestada, et seda kõike on heade tulemustega kasutatud. Ja nn tõestusmaterjal võibki olla näiteks tudengite tagasiside või kollegiaalne tagasiside. Mõnel pool maailmas on töökaaslaste tagasiside ka kontrollimeede, Tartu ülikoolis on praegu kokkulepe, et see on vabatahtlik ja salajane toetav meede. See on kolleegide omavaheline toetus ja abi näiteks õppematerjalidega või õppeprotsessis.

Juba töökaaslaste tagasiside kogumise fakt näitab, et oled enda arengust huvitatud. Nii et portfooliosse võiks muidugi kirja panna, milliseid soovitusi on saadud ja kasutatud. Kui tudengite tagasiside näitab, et valitud meetodid töötavad, on see parim tõestus heast õpetamisest. Kõige olulisem on tudengite tagasiside puhul just sõnaline osa, sest keskmine hinne ei näita üheselt ära, kui hea õppejõuga tegelikult tegemist on. Palju oleneb ju ka sellest, kas tegu on suure aluskursusega või väikese erialaseminariga.

Kusjuures siin on suur roll ka üliõpilasesindusel, kes tudengite mõtteid näiteks senatile edastab. Viimase seitsme aastaga, mil olen seda protsessi jälginud, on üliõpilasesindus tohutult muutunud. Kui kunagi oli nende suurim väljakutse, kuidas kõige vingemat aastapäevaballi korraldada, siis nüüd võib panna võrdusmärgi TÜÜE ning õppekvaliteedi eest võitlemise ja üliõpilaste huvide esindamise vahele. Motiveeritud üliõpilaskond, kes on ise valmis ülikooli arengusse panustama, on suurim õnn, mis ühel ülikoolil olla saab.

TÜÜE võtab tihti sõna ka doktoriõppe teemal, mille tugevdamine on samuti üks õppeprorektori ülesannetest. Milliseid muresid doktoriõppe juures näete?

Üks arvuline mõõdik, mis näitab arenguvõimalust, on doktoriõppe väljalangevus. Peame tegema nii, et doktoriõppesse astuvatest inimestest rohkemad ka lõpetaks. Mida selleks teha, peab selguma arutelus juhendajate ja doktorantidega.

Ohukohad on ilmselt seal, kus doktorant jääb üksi: kas pole teisi lähedaste teemadega doktorante või juhendajat, kellega koos arutada. Veel hullem on see, kui doktorant käib samal ajal suure koormusega tööl, millel pole tema uurimisteemaga mingit pistmist. Ning kui ka töö teema ei ole väga innustav või ühiskonna jaoks erilist kasu toov, siis ongi koos suhteliselt halb komplekt, mis tõenäoliselt välistab doktorantuuri lõpetamise.

Kuidas seda kõike ennetada?

Meil peavad jätkuvalt olema oma doktorantidele välja pakkuda võimalikult head teemad, mis on ühiskonnale olulised. Rahastuse tagamiseks oleks hea, kui teema oleks seotud näiteks juhendaja grantide ja suuremate uurimisrühmadega. Doktorandil on nii suurem võimalus sattuda toetavasse keskkonda.

Kuna alati on uusi juhendajaid, kes ei ole kogenud, on oluline kokkulepe, kus oleks kirjas doktoriõppe hea juhendamise tavad. Enamikule meie juhendajatest on need muidugi iseenesest mõistetavad, aga ühtsed vaated tuleks kindlasti kasuks. Kusjuures minu meelest ei erine olulisel määral, mis valdkonnaga tegu on, sest noor inimene vajab toetust ikka ühtemoodi.

Omaette teema on doktorikraadi väärtustamine. Oleme ajaloos vaadanud oma doktorante kui tulevasi kolleege ülikoolis. Praeguses maailmas on aga selge, et doktorantuuri väljund peab järjest enam minema tööstusesse, ettevõtlusesse, avalikku sektorisse, poliitikasse. Doktoriõppekavade areng võiks olla selles suunas, et rõhutada ka ülekantavate oskuste arendamist: juhtimine, ettevõtlus, meeskonnatöö, avalik haldus, rahvusvaheline suhtlus.

Kui TÜ magister on juba kõva tegija ettevõtja või spetsialistina, siis meie doktor peab olema ühiskonnas eriti edukas juhtivates või süvaanalüüsi vajavatel vastutavatel kohtadel. Siis ei oleks üldse küsimust, kas doktorikraad on Eesti ühiskonnas väärtustatud. Kraadi ja diplomi väärtuse näitavad ära ju inimesed. Meie eesmärk on aidata meie lõpetajad ühiskonnas võimalikult kaugele.

Milline saab olema näiteks programmijuhtide roll tulevikus kõigele sellele kaasa aitamises?

Programmijuht on akadeemiline töötaja. Suur väljakutse on siin see, et eri lähenemisviisid määravad akadeemilise töötaja rolli erinevalt. Klassikaliselt eeldatakse, et iga akadeemiline töötaja peab tegelema teadustöö, õppetöö, administreerimise ja ühiskondliku tööga. Millegipärast arvatakse paljudes maailma ülikoolides, et eriala teadustöö viidete ja artiklite arv on väga otseselt seotud ka õppetöö, juhtimistöö ja ühiskondliku töö tulemuslikkusega. Aga need on kõik erinevad ja nõuavad eri professionaalseid oskusi.

Programmijuhi kohustused on samamoodi eripärased nagu dekaanil, õppeprodekaanil ja instituudi juhil. Ükski neist ametitest ei ole teisejärguline lisakohustus, organisatsiooni juhtimine on põhikohaga töö ja vastutus. Teadusrühma liikmena ei tahaks ma näiteks, et minu instituuti juhiks kolleeg, kes teeks seda siis, kui enda tööst aega üle jääb.

Palju oleneb sellest, kui suur ja keerukas on üksus või õppekava. Mõnel pool suudab programmijuht koordineerida mitmeid õppekavu, mujal ainult ühte. Struktuuriüksus saab õppeprotsessi eri moel korraldada, oluline on lihtsalt see, et üliõpilased saaksid õppekavadest nende jaoks vajalikku tuge. Selleks peab programmijuhil piisavalt aega olema.

Mis mulje teile jäänud on, millise sammuga käib ülikool ühiskonna vajadustega kaasas? Kas teeme seda piisavalt kiiresti?

Tartu ülikool on teeninud Eesti ühiskonda juba sadu aastaid ja andnud ühiskonna arengusse hindamatult suure panuse. Selle aja jooksul on olnud aga vähe aegu, kus ühiskond oleks kõrghariduses nii kiires muutuses kui praegu. See kõik tuleneb kättesaadavatest andmehulkadest. Faktide jagamise kõrval on varasemast olulisemaks saanud isiksuse areng, õpioskuste kujundamine jms. Arvan, et oleme astunud kiireid samme, et nende muutustega kaasas käia. Kindlasti peame suutma tulevastel aastatel veelgi kiiremini astuda, muud ei jää meil lihtsalt üle.

Kas senine kogemus õppejõu ja juhina tuleb ka uues ametis kasuks? Kuivõrd saate näiteks teaduse populariseerimisega uues ametis jätkata?

Loomulikult tuleb. Oleks ju mõeldamatu, kui mul ei oleks õppekorraldusega mingit varasemat kokkupuudet. Tänu sellele ilmselt mulle seda kohta pakutigi. Päris teaduspildist võin ma küll mõneks ajaks ära kaduda, aga tööd noortega ma kindlasti ei jäta – see on oluline ju ka mu uues ametis. Kindlasti olen edasi seotud õppimis- ja õpetamisarendamise tegevustega. Teaduse populariseerimine on ülikoolis ju meie kõigi püha kohus. Loodan, et õppeprorektorina jääb aega jätkata ka «Rakett 69» kohtunikuna.

Mart Noormaga rääkis Tartu ülikooli ajakirja Universitas Tartuensis peatoimetaja Merilyn Merisalu.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: