Valgud on suured ja keeruka kujuga molekulid, mis omavahel kokku puutudes võivad luua mitmesuguseid ühiseid mehhanisme või isegi niinimetatud molekulaarseid masinaid. Niisugused masinad võivad ehitada näiteks uusi valgumolekule või lammutada taaskasutatavateks juppideks lahti neid molekule, mida parasjagu enam vaja ei lähe.

Nüüd on rahvusvaheline teadlasrühm eesotsas Andrew Emiliga Kanadast Toronto ülikoolist ja Edward Marcotte'iga Ameerika Ühendriikidest Texase ülikoolist teinud omalt poolt ära suure uurimistöö ja toonud päevavalgele kümneid tuhandeid seni teadmata kokkuhaakumisviise, mida eri tüüpi valgud võivad rakkudes omavahel viljeleda.

Neid niinimetatud valkudevahelisi vastastiktoimeid oli teadlastel teada ennegi, aga nüüd ajakirjas Nature kirjeldatud mastaapne uurimus kasvatas kõigi teadaolevate vastastiktoimete arvu senisega võrreldes kümnekordseks. Tõenäoliselt on meil nüüd teada umbes veerand kõigist valkudevahelistest vastastiktoimetest, mida rakkudes ette tuleb.

Sellise enneolematu saavutuseni jõudmiseks töötasid teadlased kõigepealt välja tõhusa uurimismeetodi, millega sai rakkudest välja õngitseda tuhandeid erisuguseid valgulisi masinavärke ja neid siis üksipulgi läbi uurida. Seejärel püüdsid nad ka välja nuputada, mida need masinad rakus teha võiksid.

Valkude vastastiktoimeid uurisid Emili, Marcotte ja kolleegid väga mitmesuguste näidisorganismide rakkudes. Uuring hõlmas pärmiseeni, amööbe, meriroose, merisiilikuid, kärbseid, usse, konni, hiiri ja inimesi.

Saadud andmed tehakse nüüd avatud andmebaaside kaudu kättesaadavaks kõigile maailma teadlastele. See on väga hea, sest võimaldab neil teadlastel siis avastada näiteks uusi ravivõtteid Alzheimeri tõve või ka niinimetatud hullu lehma tõve või mõnegi muu haiguse vastu, mis teatakse tekkivat just sellest, kui need rakusisesed valkmasinad rikki lähevad.