Kristjan Port: teistega riidlemine on enda karistamine
Iga minut kellegagi riidlemisele on võrdne kuuekümne sekundiga sinu õnnelikuna olla võinud elust, mida sa ei saa enam kunagi tagasi. Kas oled valmis kui sul on 60 sekundit olulisteks valikuteks?
Umbes sellisena meenus kellegi mõte, lugedes ühest eksperimentaalsest mängust, milles oli mängijale antud samuti 60 sekundit. Minut oli väga pingeline, kuna selle jooksul pidi otsustama milline kolme kategooriasse jagatud asjast oli neile kõige väärtuslikum. Kategooriad olid mälestus, esemeline asi ja mõni elus objekt.
Lühikese aja valisid mängu loojad kindla eesmärgiga võtta osalejalt võimalus põhjalikumaks moraalseks või ratsionaalseks kaalutluseks, sundides pigem lihtsale aususele, mida on raske nutikuse või moraalitsemisega varjata.
Seejärel sunniti neid kiiresti otsustama, mida nad on valmis selle kõige väärtuslikuma päästmiseks tegema? Iga ajalise viitega lisandus üha halvemaid valikuid alates panga röövimise, kehaosa amputeerimise, kellelegi kurja tegemisest kuni mõrva ja enesetapuni. Kell ekraanil tiksus halastamatult kuni aeg sai täis ja need, kes ei suutnud otsustada, jäid omale kalleimast asjast ilma.
Nagu öeldud oli tegu mänguga. Ja nagu paljud teavad, siis mänguga on võimalik osaleja panna reaalsust unustama ja teda ennast unustavalt kaasa haarata. Sama püüti sellegi eksperimendi käigus maksimaalselt saavutada lootuses põhjustada mängus osalejates ängistust, et seda siis lõpuks saja palli skaalal hinnata. Põhimõtteliselt püüti mõista mida inimesed kõige enam hindavad, kas elu, mälestusi või asju?
Selgus, et mida asendatavam on asi, seda vähem ollakse valmis selle nimel ohvreid tooma. Need kes olid ajasurvel valinud sellel hetkel elus väärtuslikumaks omandiks mõne eseme, polnud selle päästmiseks valmis ohverdama mõnd kehaosa, kõnelemata kellegi või ise enda teise ilma saatmisest.
Ehk nagu muinasjuttudeski, ollakse üksikute oluliste asjade eest valmis loobuma poolest kuningriigist, aga mitte enamast.
Eksperimendi autorid oletavad, et esemed ei eelda meilt midagi ja kui nende kadumine põhjustabki tühja tunde, pole see võrreldav narkomaaniga, kes on suures hädas valmis päästva doosi eest ka mõrtsukatööks.
Asjadest ilmajäämise järel registreeritud hingepiina skoor oli kahe teise kategooriaga võrreldes kõige madalam, kuigi arvuliselt viitab 48 palline skoor olulisele ebamugavustundele. Millele osutab omakorda, et vähemalt kaks osalejat oli valmis oma asjade kaitseks kedagi vigastama.
Öeldakse, et personaalsed mälestused on asendamatud. Mälestused teevad meist selle inimese, kes me olem enda ja teiste jaoks. Üllatavalt valiti mälestusi kolmest kategooriast kõige harvemini olulise kaitsmist vääriva väärtusena. Võimalik, et mälestustel on evolutsioonilises mõttes kõige väheldasem elujäämise väärtus.
Mälestused on isiklikud, nende kaotus oleks vähem isekam kui asjade või elu minetamine.
Ometi põhjustas mälestuste nimel ebameeldivate valikute tegemine võrreldes esemete kaitsmisega oluliselt suuremat stressi, ulatudes väikesearvulise grupi sees keskmiselt 77 pallini.
Oodatavalt moodustas enamuse jaoks suurima väärtuse keegi elusolenditest. Nende nimel oldi nõus kasutama ka äärmuslikke meetmeid. Pool neist, kes olid valinud vanemad, lapse, lemmiklooma või elukaaslase, olid lõpuks valmis nii mõrvaks, kui nõustusid ka oma elu ohverdamisega, et nemad alles jääksid. Olulise lähedase elava kaaslase kaotuse ohu sundolukorda sattumine põhjustas aimatavalt kõige suuremat ebamugavust ning ängi, väljendudes 85-pallises skooris.
Me pole harjunud ootama halvimat. See poleks ilmselt ka tervislik. Loodetavasti ei tee mängu autorid kirjeldatud eksperimentaalsest ideest kaubanduslikku versiooni ning meile piisab õpetlikuks sisekaemuseks suhteliselt piiratud inimgrupi kiusamise tulemustest.
Lohutagem end teadmisega, et tehnoloogia valmistab aina uusi asju, muudab mälu ebamugavalt kustumatuks ja ühemunaraku kaksikust ühe konserveerimine varukoopiana, et seda traagilisel hetkel lasta kasvada kaotust asendama, jääb inimkonnal teoks tegemata. Eksperimendi ühe tähelepanekuna peame laskma murel siiski hinge pugeda. Nimelt ei suutnud 58 protsenti inimestest 60 sekundi jooksul otsustada, mida teha ja nad jäid kallist varast litsalt ilma.
Toimetaja: Marju Himma