Doktoritöö: e-hääletamise tegi Eestis võimalikuks mitme tingimuse kokkulangemine ja usaldus ({{commentsTotal}})

E-valimised.
E-valimised. Autor/allikas: ERR

Elektrooniline hääletamine poleks saanud võimalikuks varem ega ilmselt ka hiljem. Varem takistanuks seda virtuaalse identifitseerimise võimaluse puutumine ja majanduskriis, hiljem aga Edward Snowdeni ja NSA skandaalid, mis vähendasid usaldust interneti vastu.

Seega Eesti jaoks oli parim hetk 2005. aastal, mil mitmete soodsate tingimuste kokkulangemine e-hääletamise võimalikuks tegi.

Kuigi sarnased tehnilised tingimused on olemas ka teistes riikides, ei ole Eesti edulugu siiski üks-ühele kopeeritav, leiab Priit Vinkel, kes möödunud nädalal kaitses Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse instituudis doktoritööd “Elektrooniline hääletamine Eestis: õiguspärasus, mõju ja usaldus”.

Töö annab huvitava sotsiaalteadusliku sissevaate e-hääletamisse, mistõttu on tegu rahvusvaheliselt olulise analüüsiga ja aitab kaasa Eesti kui e-riigi olemuse mõtestamisele.

Elektroonilisele hääletamisele sillutas teed 2002. aastal valimisseadusesse kirja pandu, et alates 2005. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimisest on võimalik hääletada ka elektrooniliselt.

Oluline siinjuures on see, et selleks ajaks oli olemas ka tehnoloogiline valmisolek. Sarnane tehnoloogiline valmisolek on olemas ka paljudes teistes riikides, kuid miks on siiski nii, et paljud riigid ei suuda Eestile sarnaselt juurutada e-hääletamist?

Neid riike, mis elektroonilist hääletamist edukalt rakendavad, on maailmas mitmeid, märgib Vinkel ja loetleb teiste hulgas üles Šveits, Austraalia, Kanada, mitmed Ladina- ja Lõuna-Ameerika riigid ning isegi India.

Eristada tuleb siin aga interneti teel hääletamist elektroonilisest hääletamisest, mis võib tähendada ka elektroonilise masinaga valimisjaoskonnas hääle andmist. Masina vahendusel hääletamine aitab neis riikides mitmel puhul hoida kokku aega ja valimiste korraldamise kulusid.

Peamine takistus e-valimiste korraldamisel, lisaks poliitilistele valikutele ja hirmudele selle asja väljatöötamisel, on elektroonilise isikutuvastuse puudumine. „Kõige alus on see, et on nii riigi kui ka kodaniku poolt usaldatav elektrooniline identiteedisüsteem.“

Eestis oli selle aluseks 2002. aastal kasutusele võetud ID-kaart. „Tõenäoliselt ei oleks elektroonilise hääletamise idee läbi läinud varem, näiteks 1990. aastate lõpu majanduslikult keerulistel aegadel, ega ka hiljem, kui paljud riigid püüdsid sama asja üle võtta,“ nendib Vinkel.

Näiteks Saksamaa, Prantsusmaa, Inglismaa ja Beneluxi maad proovisid 2000. aastate alguses, kuid poliitilise vastuseisu või üldise usalduse puudumise tõttu internetis toimuva vastu, need protsessid hääbusid.

Eestis oli aga elektroonilise hääletamise algus tihedalt seotud virtuaalse identiteedi arengu ja eelmainitud ID-kaardi kasutuselevõtuga, millele aitasid kaasa teised ID-kaardi põhised teenused – näiteks maksude deklareerimine internetis ja internetipangandus.

„Internetipangandusel on olnud väga, väga suur mõju kogu ID-kaardi usaldamisel ja kasutatavuse tõstmisel.“

Üldistades on Kesk- ja Ida-Euroopa riikide erinevus vanadest Euroopa riikidest olnud suurem avatus uutele ja muudatusi nõudvatele ideedele. Ja vähem tähtis pole ka IT-tehnoloogiline mahajäävus, millega need riigid 1990. aastatel silmitsi seisid.

Nullist alustades oli mõistlikum soetada kaasaegne IT-tehniline baas. Lääne-Euroopa riikides, kus IT-tehniliselt oli samme astutud, pidanuks IT arengutega kaasas käimiseks tegema mitmeid kulukaid ja keerulisi muudatusi.

Eesti jaoks tähendas see aga ka rahva arvutioskuste ja IT-tehnika usalduse kasvu.

Usaldus läbib punase niidina kogu e-hääletamise võimalikkust – inimeste usaldus arvutite ja virtuaalse identiteedi vastu, valimiste korralduse vastu, aga ka usaldus oma riigi ja selle institutsioonide vastu.

Usaldus on tihedalt seotud turvalisusega. Priit Vinkeli doktoritöö vaatas e-hääletamist õiguslikust ja sotsiaalsest aspektist, mitte IT-tehnilisest küljest. Oma igapäevatöös Vabariigi Valimiskomisjoni juures puutub Vinkel siiski sageli kokku ka e-hääletamise turvalisust puudutavate küsimustega.

“Kõige keerulisem on alati see, kui öeldakse, et tõestage, et teil on tehniliselt turvaline süsteem. Selle kohta IT-inimesed oskavad öelda, et turvalisust tõestada ei ole võimalik, on võimalik tõestada ainult ebaturvalisust.”

Pea kogu e-hääletamise süsteemi lähtekood on avalik ning heatahtlikud häkkerid on oodatud selle turvalisust, või õigupoolest selle puudumist, testima. Seni pole leitud olulisi ebakohti, küll on aga juhitud tähelepanu sellele, et n-ö moraalselt on e-hääletamise kood vananenud – nõnda kirjutati koodi kümne aasta eest. Kuid juba järgmisteks valimisteks teeb e-valimiste köögipool läbi värskenduse, mille käigus saab kaasaegsemaks ka süsteemi taga oleva kood ning täiendust selles kasutatavad turvalisusmeetmed.

Rahvusvaheline eksport?

Priit Vinkeli doktoritöö pakub huvi ka rahvusvaheliselt, kuna analüüsib seda, mis teeb ühes riigis e-hääletamisest eduloo. See omakorda tekitab küsimuse, kas on võimalik välja tuua kriteeriumid, mille olemasolu võimaldab edukalt juurutada e-hääletamist?

Priit Vinkel ütleb, et üks-ühele ei ole võimalik Eestis rakendatud süsteemi üheski teises riigis kasutusele võtta. “Kontekstid on nii erinevad, ühiskonnad on erinevad, baasinfrastruktuur on erinev.” Võtame näiteks kas või ühtse valijate registri olemasolu, mis Eestis on iseenesest mõistetav. USAs aga näiteks peab inimene end enne valimisi valijaks registreerima. See seab täiendavad piirangud, millega Eestis arvestama ei pea.

On aga soovitused: kiirustada ei tasu, tuleb võtta aega süsteemi läbimõtlemiseks ja väljatöötamiseks, enne tehniliste lahenduste juurde asumist otsida poliitiline konsensus seaduse tasemel.

“Eestis see õnnestus, kuid kuna täpselt samasuguseid tingimusi nagu Eestis oli ei ole kuskil, tuleb iga riigi puhul e-valimiste süsteem sobitada vastava riigi konteksti.”

Põhiseaduslikkusega kooskõlas

Ühe keskse teemana vaatas Priit Vinkel oma doktoritöös seda, kuidas on elektrooniline hääletamine kooskõlas põhiseaduse ja seadustes toodud põhimõtetega. Tulemused võtab Vinkel kokku lühidalt:

“Põhiseaduses toodud printsiipide abstraktsel tasemel on e-hääletamine põhiseadusega kooskõlas. Operatiivsema taseme kooskõla – igal valimisel rakendatud süsteemi vastavus seaduses toodud põhimõtetele – on hetkel samuti tagatud, aga seda tuleb alati hinnata iga toimunud valimise järel.”

See tähendab, et oma põhiolemuses ja seni ka rakenduses on e-hääletamine olnud põhiseaduse ja seaduses toodud printsiipidega kooskõlas.

Põhiseaduslikkus on tagatud valimisprintsiipide järgimise kaudu. Näiteks kui valimisjaoskonnas hääletamisel on hääle salajasus tagatud valimiskabiiniga, siis e-hääletamisel tagab selle virtuaalne valimiskabiin ehk hääle muutmise võimalus. E-hääletamisel tagatakse nõnda salajasus, sest hääletaja ise otsustab kus ta hääle annab ning kui salajane või avalik on tema antud hääl.

Oluline on aga see, et e-hääletamine ei hakkaks kunagi asendama paberhääletamist, mis tähendab, et paberhääletamine jääks alati olemas olevaks hääletamisvõimaluseks ja e-hääletamine selle alternatiiviks.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: