Esmalt tuleb küsida, kuidas tagada teatripubliku arvukus ja laiapõhjalisus? Eestlasi võib nimetada teatrirahvaks, st meil käib teatris pisut alla poole elanikkonnast ja teatrikülastuste arv on samas suurusjärgus elanikkonnaga. See pole geneetiliselt päritud teatriarmastus, vaid kasvatuse ja koolituse tulemus. Kuidas hoida lõkkel publiku teatriarmastust, see on esmatähtis küsimus.

Kas ja kuidas säilitada üle-eestiline teatrivõrk? Kas väheneva elanikkonnaga riigil on resursse toetada teatritegevust ka väljaspool Tallinnat ja Tartut? Kui jah, siis kuidas seda teha?

Milline doteerimissüsteem on kõige efektiivsem ja õiglasem? Praegune, paljuski omandivormist lähtuv süsteem, kus üle 90 protsendi kultuuriministeeriumi kaudu jagatavast rahast läheb nn riigi ja linnateatrite eelarvesse, on disproportsioonis teatrite kunstiliste ja sotsiaalse jalajäljega.

Kuidas piiritleda teatrit? Teatrikunst on viimase 10-20 aasta jooksul teiste kunstialade ning muude elavate etendustega paljuski kokku sulanud. Sellest tulenevalt tuleb nii teatripedagoogidel, rahastajatel kui vaatajatel tihti seista silmitsi küsimustega nagu mida tähendab sõnavad “teater”, “kunst” või “professionaalsus”.

Milleks teatrit vaja on? Üha pragmaatilisemaks muutuvas ühiskonnas tuleb pea kõigil oma vajalikkust õigustada. Kunst kunsti pärast ei ole enam piisav põhjendus. Eesti teatritegijad on hakanud otsima teatrile ka kunstiväliseid rakendusi, olgu selleks siis pedagoogika, poliitika, sotsiaalne integratsioon või teraapia.