Raportis soovitatakse tasuta kõrghariduse asemel n-ö laenu mudelit, kus riik finantseerib õppetööd laenuga, mille inimene peab tagasi maksma kui ei asu tööle Eestis või ei lõpeta nominaalajaga. Taoline mudel töötab Ühendkuningriigis – kas see võiks sobida ka Eestile? Mis on selle eelised ja miinused?

See on kõige olulisem küsimus – kes maksab kinni hariduse? Kas see on üksikisiku privileeg või ühiskondlik huvi? Ja millist haridust saab ja tahab endale lubada väike rahvusriik Eesti? Kõrghariduse ja hariduse diskussioon laiemalt käib kvaliteedi ümber, kuid hoopis rahast.

Kas raha on piisavalt, et tagada kvaliteetne haridus, kui laialt ja mis erialadel? Kas raha kasutus on optimaalne, et kriitilise massiga saavutada mastaabiefekti – kui mitte rahas, siis vähemalt kvaliteedis. Kui riigi raha poliitilisel maastikul väidetavalt kasvada ei saa, mis see on üks osa G unnar Oki raporti väidetest ning kõlab üsna laialt kõrghariduse võtmeisikute suust, siis justkui peaks kasvama erasektori panus, näiteks inimeste endi sissemaksed – ükskõik kas seda finantseeritakse laenuga või “sunnismaisusega”.

Arvestades kui paljud eestlased, sealhulags ma ise, on välismaal ise tasuta haridust omandanud ning kui palju on Euroopa maksumaksjate raha Eesti haridusse pandud, ei oleks õige keelata inimeste, teenuste, kaupade vaba liikumist.

Kindlasti on kodanikel õigustatud ootus, et riik peab suutma käituda vastutustundlikult ja mitte iga paari aasta tagant radikaalselt reformima. Otsused, kui neid tahetakse taas muuta, peavad püsima vähemalt 10-15 aastat ning olema toetatud vastava mahuka arvutusega – mis on plussid, miinused ja tegelikud vajadused.

Eesti kõrghariduse üks oluline probleem on piisavalt kõrget kvaliteeti võimaldava stabiilse rahastuse nappus. Kui tudengi või teadlase kohta on raha vähe, et olla kvaliteetne, siis tuleb seda kasvatada. Või öeldagi, et rohkemaks jaksu ei ole ja hoopis radikaalselt kärpida. Praegu pole olnud ühtgi sellist otsustuskogu ega poliitikut kes oleks valmis olnud ütlema, kust siis tuleks lõigata ja millises proportsioonis tuleks milliseid tegevusi (eelis)toetada. Raha pole hetkel mitte ühelgi erialal, asutusel ega valdkonnal üleliia palju ja “juustunoaga” ei saa seda juurde.

Teadus ja haridus on seotud, raha on vaja heade, teaduses võimekate õppejõudude koolitamiseks ja palkamiseks, ühiskonnale tipptöötajate koolitamiseks ning uue teadmuse loomiseks. Tudengitele tuleks tagada miinimumis võimalus õppida täiskoormusel – ilma vanemate rahakoti toeta.

Praegu on kogu õppelaenu risk käendajatel või riigil, kasu pigem pankadel. Kui sellele lisada õppemaks, laenuga või ilma, peab laenusüsteem väga oluliselt muutuma.

Ülikoolil oleks iga tudengi kohta reaalsuses vaja ligikaudu 5000-6000 eurot aastas (erialati on vahed palju suuremad), et olla konkurentsivõimeline. Sellisel tasemel ei ole aga seni veel Eesti suuteline olnud kõrghariduse rahastust tagama.

Õppemaksu kehtestamise asemel võiks alustada esmalt vajaliku elamistoetuse laenuga katmist, et kasvaks täiskoormusel õppijate, nominaalajaga lõpetavate õppijate arv. Õppelaen on praegu alla 2000 euro, mis ühelt poolt pole piisav, teisalt koos intressidega pole ka odav hiljem maksta.

Raportis lubatakse aga korralikku finantseerimist ainult välismaale siirduvaile. Kas kõigil, või ainult osadel erialadel, mida Eestis poleks mõtet õpetada? Kas see võib tekitada ebavõrdsust ning seada Eesti ülikoolid veel halvemasse olukorda kui seegi raha välja viia?

Kindlasti tasuks erialastipendiumide ja õppelaenude süsteemi veidi korrastada. Laenu eelis on see, et pikas perspektiivis oleks see odavam ülal pidada. Tasulist kõrgharidust ma küll ei poolda ilma selgete analüüside ja suure ühiskondliku leppeta. Kuid neid detaile mida kokku leppida on liiga palju.

Üks kärbete koht on Eestil aga kindlasti kasutamata – teaduse ja ka hariduse rahastuse ülisuur projektsus. Euroraha kasutus on loonud meeletu bürokraatiamasina kontrollijatest ning kontrollijate kontrollijatest ühelt poolt ja aruandjatest teiselt poolt.

Aruandjad on aga õppejõud ja teadlased, need maailma tipptasemel inimesed, kelle aeg on see, mida vajame ning kes oma tööd enam mõistlikult korraldada ei saa. Tuleks taastada usaldus teadlaste ja õppejõudude suhtes, kelle valdav enamus siiski ei ole potentsiaalsed sulid, keda peaks kogu aeg selliselt kontrollima. Oluliselt kärbitud bürokraatia vabastaks nii lisaraha kui aega õppejõududele ja teadlastele.

Eelmainitud soovitus peaks takistama ka Eestist äraminemist. Kas takistab ja mis on kõrgharitute, iseäranis doktorantide, Eestis hoidmise plussid, mis miinused?

Loomulikult on võtmeküsimus töökohad. Hästi haritud inimeste, sh doktorikraadiga inimeste jaoks, on tähtis teha enda jaoks huvitavat, ühiskonnale kasulikku ja relevantset tööd. Kõik doktorid ei pea ega tohigi oodata töökohta ülikoolides.

Näiteks IT-aladel on üle poole doktoritest tööl just ettevõtetes. Ja ülikoolides lausa napib neid. Kui töötajate pakkumine (doktorikraadiga inimeste hulk) on suurem, siis on ka lihtsam valida parimaid.

Mina usun, et doktorikraadiga inimesed annavad ühiskonnale, ettevõtetele, riigiasutustele juurde palju rohkem kui nende haridus maksis. Ja neist parimatele tahab ülikool kindlasti olla ka ise atraktiivne tööandja. Ülikool saab olla piisavalt kvaliteetne ainult siis, kui on võimeline palkama parimaid inimesi. Seda kvaliteeti ei asenda kvantiteet. Ühe hea asemel kolme keskpärase inimese võtmine ei lahenda probleemi. Samas üks õppejõud ei saa õpetada 100 tudengit.

Soovitatakse vähendada doktorantide üldarvu, sest praegused lõpetajad näevad potentsiaalset töökohta ülikoolides, kuid mitte erasektoris. Mida sellest ideest arvata?

Kui ei leidu sobivat tööandjat siis peaks nad üritama hakata ise endi tööandjateks ja selle mõttega ka doktorantuuri läbima. Vähemalt IT-erialadel on meil ju suurepäraseid näiteid milliseid uusi tehnoloogiaettevõtteid on ülikoolide doktorandid ja doktorid loonud.

Seda, et neile ei oleks rolli ning peaksime oluliselt kärpima, ma küll ei poolda. Pigem olgu neid rohkem, et oleks konkurents ja ka ülikoolidel võimalik endale töötajaid reaalselt valida paljude hulgast.

Ettevõtted ja erinevad asutused peaksid ikka suutma vahet teha kolme, viie ja üheksa aastasel õppel. Kusjuures just doktorantuuris tegelikult tegeletakse alles reaalselt millegi täiesti uue loomisega – doktorikraadini pääseb ainult teadustöö tulemuste baasil ning omandatakse ka parem esinemise ja õpetamise oskus.

Dubleerimise osas soovitatakse lõpetada sarnaste erialade õpetamine erinevates ülikoolides. Sellestki on aastate jooksul palju juttu olnud.
Mis on selle eelised ja mis miinused? Kas see oleks üldse tehtav ja mis sellega kaasneb?

Siin oleks oodanud suuremat konkreetsust ja analüüsi. Muidu tõlgendab igaüks seda kuidas temale endale “tundub”. Ehk siis näiteid – siit panna kokku need ja need, tudengid koliks sinna ja sinna, see vabastab nii- ja naapalju raha, mis omakorda aitab teisi erialasid parandada nii- ja naapalju.

Asutuste vahelistes lepetes ei saa ju üks öelda teisele ette, mida too peab tegema ja vastupidi. Seega oleks vaja pigem tugevamat koordinatsiooni väljastpoolt. Kas neid asutusi, kus midagi on oluliselt sisemiselt reformitud on kusagil tunnustatud? Tudengite vastuvõtulgi rakendatakse väga erinevaid lähenemisi ja lävendeid.

Lihtsam on mõõta kvantiteeti kui kvaliteeti. Just kvaliteedipõhiste rahastuskomponentide osa on Eestis olnud napp. Aga kas saab siis öelda, et kvaliteeti väärtustatakse? Kui pingutama ei pea siis äkki on lihtsam ja mugavam ilma hakkama saada?

Raportis soovitatakse konsolideerida õppeasutusi ehk lihtsalt öeldes liita omavahel TÜ, EMÜ, Biokeskus, Tartu observatoorium ja mitmed teised Lõuna-Eestis asuvad õppeasutused. Üsna sarnane oleks liitmine ka Tallinnas. Samuti soovitatakse ülikoolide kinnisvara haldamiseks luua ühisettevõte. Tegu pole uue ideega, kuid ometi pole seda 15 aasta jooksul suudetud teoks teha – miks see nii võib olla? Mis on siin takistused ning kas taoline konsolideerimine oleks mõistlik?

Siin tuleks paremini öelda, mis on eesmärk? Raha kokkuhoid või kvaliteedi kasv? Jah, ma usun, et sünergia võiks paraneda. Kui observatooriumi tipud ei osale õppetöös, siis peab ülikool palkama endale ikkagi eraldi astronoomia õppejõud? Väga suurt raha kokkuhoidu ei maksa oodata, kvaliteet ei ole odav. Ja suure oragnisatsiooni juhtimine ei ole odavam kui väikesel.

Vahel on ka eraldi olemine rahaliselt mõistlikum otsus.

Ehe näide on siin “sisekäibearvete mitteabikõlbulikkus”. Ülikool ostku pigem väljast kallimalt, kuna ise odavamalt teha ei lubata. Reforme on ikka lihtsam ellu viia kui neid reaalselt toetataks tugevalt ka rahaga. Kui tegu on ainult nullsumma mänguga, on paratamatult suuri kaotajaid, millest on oodata suurt vastuseisu. Kes võtab millise vastutuse?

Kinnisvarast rääkides usun ma, et 400-aastane ülikool suudab olla tark omanik. Kas oleks Tartu ülikooli sellisena nagu teda teame, kui ta peaks turu pealt töötube rentima?

Ülikool omanikuna peab mõtlema vähemalt 40-50 aasta, kui mitte sajandi perspektiivis. TÜ on finantsiliselt tugev ja distsiplineeritud organisatsioon, kes võiks ideaalis hoopis teenida tulu – suurimad USA ülikoolid omavad kõik suuri investeerimisfonde, et nende tuludega ka ise opereerida. Siin pole kahjuks seda pikaajalist vana raha ega annetusi loota. Kuid kindlasti võiks mõni arendus anda suurema tootluse kui raha pangas. Ja see tugevdaks ülikoolide otsustamise võimekust.

Soovitatakse tõsta tippjuhtide taset ning lihtsustada juhtimisprotsessi. Kas ja kuidas on seda võimalik teha praeguste juhtimisskeemide juures kas see on vajalik?

Kust tulevad akadeemilise asutuse tippjuhid? Seda lihtsalt ei ole võimalik oodata, et keegi väljastpoolt tuleks ja “hakkaks juhtima”. Võib-olla on meil kultuurikiht nii õhuke, et ei olegi teaduse, tehnoloogia, kõrghariduse ja suurte ettevõtete kogemusega tippjuhte jalaga segada ülikoolide juhtorganitesse.

Juhtimisskeemid on aga kõik just hiljuti lihtsamaks muudetud. Kas liigagi kitsaks või mitte, näitab aeg. Ülikoolis tundub kõige paremini töötavat siiski kollegiaalsem konsensuslikum juhtimine – eeldusel, et selle eesmärgid on selgelt kõigil kvaliteedi parandamisele ja efektiivsuse kasvatamisele suunatud. Vastavaid lahendusi aitavad pakkuda head kolleegid kui neilt nõu küsida.

Süsteemi kurnab mugandumine keskpärasusega, võitlus ressursside pärast ja isiklikud konfliktid.

Kvaliteet, efektiivsus ja laiemalt oma eriala käekäigu eest hoolitsemine peaks olema igaühe eesmärgiks ja ülikooli edasiviivaks jõuks. Palju väikseid kvaliteetseid teadusrühmi, kes võtavad vastutust oma laiemates rollides, aitavad ülikooli edasi, mitte üksikud juhid. Ülikooli juhtide ülesanne igal tasandil on luua sellistele rühmadele võimalikult head töötingimused. Aga sellest ei piisa, peavad olema ka ühised suuremad eesmärgid.

Üks oluline soovitus on minna üle ingliskeelsetele õppekavadele, seda iseäranis tehnoloogiaõppes. Üldjuhul pole ükski kultuurkeel ingliskeelsetele õppekavadele üle minnes teaduskeelt veel minetanud, kuid mis oleksid selle sammu eelised? Ja kui reaalne oleks seda meie õppejõudkonna võimekust arvestades teha?

Konkreetselt IT-valdkonnas oleme selle läbinud ja selleks oli mitu põhjust. Esiteks, paljud õppejõud tulevad välismaalt, meil endil poleks neid kusagilt võtta olnud.

Teiseks, lõpetanud tudengid siirduvad üleilmse ambitsiooniga rahvusvahelistesse ettevõtetesse – ilma inglise keele ja rahvusvahelistumiseta oleks see arenguhüpe olnud võimatu.

Kolmandaks vajas Eesti tööturg rohkem töötajaid ning seda sai ennekõike rahvusvaheliste tudengitega. Ehk aitame siin luua rahvusvahelise kõrge tasemega õppevõimalusi kõigile, mitte ainult neile, kes läksid välismaistesse ülikoolidesse.

Minu arvates on eestikeelne bakalaureus, mis läheb tasapisi üle ingliskeelse magistri peale, üsna hea kompromiss. Eesti keele elujõu määrab aga eestlastest õppejõudude konkurentsivõime maailma tasemel ise toimetada.

Eesti keele oskuste põhi luuakse esimese 20-22 eluaastaga koolis ning ka magistrantuur ei suuda seda ära rikkuda. Ise olen oma elust Eestist ära olnud 14 aastat.

Mitmes punktis viidatakse välisõppejõudude sissetoomise vajadusele ning selle tarvis lisarahastusele. TÜ matemaatika-informaatika teaduskonnas on suudetud õpetama tuua õppejõude üle maailma – kuidas see on seni võimalikuks saanud ning mis võib olla teistel erialadel takistuseks? Mitmetel erialadel on välisõppejõud toonud välja hoopis sisekliima, mis ei soosi n-ö väljast poolt tulijaid – kui suur tõepõhi võib sel väitel olla?

Me olime kahjuks jõudnud olukorda, kus see oli esmalt sundseis. Õnneks aitas rahaliselt toonane Hansapank, kes tunneb ju seniajani Eestis sügavat huvi ja muret ka ühiskonna arengu pärast.

Pangad ja Telekom toetavad ju seniajani ka ühiskonna “tiigrihüpet” ja tehnoloogiaõpet. Jah, oluline komponent on rahal – ilma rahata ei saaks mitte kedagi palgata, ka mitte kohalikke. Kui raha on, saab hakata värbama, ametikohti välja kuulutama.

Edasine roll on ambitsioonil – kui eesmärgid on kõrged, siis see innustab kaasa lööma. Toetus õiget ambitsiooni omavate inimestele on kõige tähtsam. Me vajame jätkuvalt nii tippõppejõude välismaalt kui ka Eestisse tagasi pöörduda tahtvaid eestlastest tippe. Ja loodame ka siin kasvatada uusi tippe.

Ülikool vajab võimalikult häid inimesi laial skaalal, et saaks katta ära esmalt õppetööks vajalikud kompetentsid ning lisaks veidi ka neid teadusvaldkondi, mis on olulised. Teadlase kitsas valdkond pole alati nii tähtis – kuid ta peab suutma õpetada hästi üldisi aineid.

Kõige lihtsam oleks valida kui on kümneid väga tugevaid kandidaate – esikolmikus võib igaüks olla piisavalt hea. Ning siis saaks vaadata ka muid kriteeriume nagu sobivus meeskonnaga jmt. Värvatakse ju alati potentsiaali, mis alati ei pruugi realiseeruda.

Teadlaste kompetentsi laiem ära kasutamine kohalike või välisettevõtete poolt on hoopis eri jutt. Tippudel peab olema oma eesmärk, uurimissuund, rahastus, projektid – nad ei käi vabakäigul. Ettevõtetel peab olema tarkust seda kompetentsi osaliselt ka endale “küsida”, näiteks rahastada vastava isiku juures noorte doktorantide tööd, mis oleks kasulik firmale.

Vahel on see kasu vahetu, lihtne konsultatsioon. Kuid reeglina on tipptaset vaja siis, kui probleem on suur ja seega ka mitte nädala-paari konsultatsiooni ülesanne. Lihtsad asjad oleksid ju juba õpikutes kirjas.

See inimene, kes meile kandideerib, peab tajuma, et teda on vaja, meie eesmärgid ühtivad tema omadega, ta tahab midagi ise saavutada ning et me tõesti toetame teda. Tahaksime ju siia ennekõike neid, kes tõesti annavad meile juurde lisaväärtust.

Ülikool pole tegelikult kuigi mugav tööandja keskpärasusele, sest ülikoolide töötajad on mingis mõttes kogu aeg pidevas rahvusvahelises tulemuste konkurentsis.

Tähtis on ka meeskonna sisekliima – superstaar võib tuua meeskonnale kaotuse, kui ta ei osale raske töö tegemises. Samuti kaotab varsti tiim, kes ei võta juurde pidevalt uusi noori või väliseid liikmeid. Meeskonna või erialavaldkonna suurus on aga piiratud, seega peaks toimuma ka vahetus, kuigi see tsükkel on võrreldes spordiga märksa pikem. Erialade jätkusuutlikkus on kindlasti väga terav teema ning siin on vaja dünaamikat.

Ja rahastuse stabiilsus on oluline. Praegu on enamus Eesti kõrgharidusest kaotamas Euroopa struktuurivahendite projektid. Kuidas korraldada töö ümber, kui kuni 25 protsenti eelarvest kaob? See ebakindlus mõjutab kindlasti meie atraktiivsust tippude ja välismaalaste silmes.

Raportis osutatakse vajadusele teha veel uuringuid Eesti kõrghariduse kvaliteedi hindamiseks. Ometi on neid, nii Eesti siseseid kui rahvusvahelisi, tehtud pidevalt. Miks nende raportite tulemusi ei ole arvestatud?

Jah, tõesti oleme läbinud praegu pidevalt kõikvõimalikke väliseid ja sisemisi hindamisi. Kõik räägivad üldiselt üht – kvaliteet on kõrge, koostöö ettevõtetega intensiivne. Muidugi on ka parandamist tahetud – peab olema nõudlikum tudengite suhtes.

Tippülikoolina peame ise lootma, et tudengid tõesti tahavad ka ise tipptaset saavutada ja on selle nimel nõus higi ja pisaraid valama. Hiina tippülikoolid valivad paremiku 2-3 protsendi hulgast. Maailma tippülikoolidesse tullakse kokku vahest parema 0.1-0.2 protsendi hulgast. Meie koolitame parimat 30-40 protsenti ja vajadused on väga laialt oskustöötajast tippspetsialistideni.

Seega tuleb leida tasakaal, kus õpetatakse-omandatakse oskusi, valmistatakse ette tööturule, kuid süstitakse paremikku ambitsiooni jõuda ka maailma tippu. Ülikooli roll peab olema võimalikult ambitsioonikas, sundida noori eneseteostusele.

Selliseid rahastusmeetmeid, mis oleksid otseselt seotud nende erinevate hindamiste põhjal koostatud raportitega, pole aga kunagi olemas olnud. Sest sageli tuleks võrrelda ikkagi õunu apelsinidega ja kvaliteedi jaoks pole lihtsaid numbrilisi mõõdikuid. Lihtsam on mõõta kvantiteeti, arvu.

Kuid isegi siin on probleem – ühe eriala numbrid pole teistega võrreldavad. Näiteks arstiks või juristiks ei saa enne diplomit ja litsentsi, kuid IT-tudeng pääseb lihtsamale erialasele tööle juba teisel aastal. Seetõttu ei jõua ta ka lõpetada nominaalajaga ega jõua oma võimete tippu.

Sama on teaduses – publitseerimise ja viitamise tavad, erialade suurused erinevad, uute kasvavate poppide või “vanade” distsipliinide võrdlemised viljatud.

Isegi ühe eriala sees eri alam-erialade võrdlemine pole teostatavad lihtsate numbritega. Seetõttu ei ole ka võimalik kehtestada mingeid otse rahanumbriks muutuvaid “Exceli tabeleid”.

Kui aga numbrit ei ole, siis on ainuvõimalik anda võrdselt, kui ei ole kedagi kes teeb kogu aeg poliitilisi valikuid. Millegi soosimine toob aga kaela kõigi ülejäänute pahameele, seega demokraatlikult peaks olema pigem kõik võrdne.

Küsimus taandub ikka poliitiliste suurte joonte paika panemisele. Kui poliitilised otsused on olemas, siis muuga saadakse tehniliselt alati hakkama. Loodetavasti on need süsteemi parandavad otsused ja ei teki “kaotajaid”.

Eesti teadudusaagentuuri (ETAG) hindamisnõukogu on ju ka pakkunud välja võimalikke reforme – kuid needki vajavad lisaraha, praegune riigi panus ei võimalda hästi enam kvaliteeti hoida, rääkimata kasvatamisest. Kes tahaks praegu taandarengut?

Teaduse ja kõrghariduse roll ühiskonnas on suurem kui see pealiskaudselt võib-olla kulukohana välja paistab.